Euroopal on puudu 100 000 kübereksperti

Eelmisel nädalal kiitis Euroopa Parlamendi väliskomisjon heaks mu koostatud raporti Euroopa Liidu küberkaitsest ning loodetavasti võetakse see raport vastu juunis Euroopa Parlamendi täiskogu hääletusel.

Põhjus selle raporti koostamiseks on tõsiasi, et küberjulgeolekust on saanud rahvusvahelise julgeolekukeskkonna osa. Küberohud on reaalsed ning edukad küberrünnakud võivad põhjustada suuri purustusi ja ka inimohvreid. Nii võib ulatuslikku kahju tekitada näiteks edukas küberrünnak tuumaelektrijaama, lennujuhtimissüsteemi või haiglate vastu. Järjest enam on ka poliitilistel, majanduslikel või julgeolekueesmärkidel korraldatud küberrünnakuid, seda nii riiklike struktuuride kui muude organisatsioonide poolt. Siia hulka kuuluvad rünnakud olulise infrastruktuuri vastu, küberspionaaz ja valeinfokampaaniad. Kõige selle tõttu on oluline, et Euroopa küberkaitsevõimekus oleks heal tasemel ning suudaks rünnakuid ennetada ja tõkestada.

Küberkaitse on küll ennekõike ELi liikmesriikide pädevus, kuid küberriskide rahvusvahelise iseloomu tõttu ei ole mõistlik ega võimalikki sellega tegelda ainult riikidepõhiselt. ELi liikmesriigid peavad tegema tihedat koostööd ning selle innustamisele peabki EL kui tervik panustama.

Viimasel paaril aastal on lõpuks arenemas Euroopa Liidu kaitsekoostöö ning ka küberkaitse on selle osa. Seni on ELi kaitsekoostöö raames küberkaitses alustatud kahte projekti – infovahetuse korraldamist liikmesriikide vahel ja kiirreageerimisalast koostööd, kuid koostööd, infovahetust, ühisõppusi ja reageerimisvalmidust tuleb kiiresti edasi arendada.

Üks suuremaid probleeme on ekspertide puudus. Nii on mõnedel hinnangutel praegu Euroopa Liidus puudu vähemalt 100 000 eksperti, kes suudaks küberrünnakuid tõrjuda ja vajadusel neile ka vastata. Üks võimalusi on sõjaväeline Erasmus, mis võimaldaks paindlikult vahetada küberkaitseeksperte riikide vahel, ka ülikoolid ja sõjaakadeemiad peavad suuremat rõhku panema küberkaitsespetsialistide koolitamisele. Samuti on vaja süsteemset rahvusvahelist täienduskoolitust nii ELi kui NATO riikide ekspertide vahel.

Küberkaitse ongi üks valdkondi, kus ka ELi ja NATO koostöö on vajalik ja loomulik. Mõlemad organisatsioonid peavad suurendama praktilist koostööd ja koordinatsiooni. Ühisõppused on usalduse suurendamiseks tõhus vahend. Samuti tuleb küberkaitsega seonduvat senisest märksa enam teadvustada ELi riikide poliitilistele juhtidele. Eelmisel sügisel korraldas Eesti ELi eesistujariigina esimese küberkaitseõppuse ELi kaitseministritele, kuid sellised õppused peavad saama regulaarseks ning laienema ka teiste valdkondade ministritele. Lisaks ELile ja NATOle ning liikmesriikidele tuleb koostöösse kaasata ka teised suure küberkaitsevõimekusega liitlasriigid nagu Jaapan, Lõuna-Korea ja Austraalia.

Omaette ulatuslik valdkond on, kuidas kujundada küberjulgeolekut puudutavat rahvusvahelist õigusruumi. On tõsiasi, et ÜRO eksperdid ei jõudnud aastatepikkuse töö tulemusel kokkuleppeni, sest riikide hoiakud küberjulgeolekusse ja sellega seonduvasse on liiga erinevad, näiteks demokraatlike riikide hoiakud versus Venemaa, Hiina jt omad.

Seega on ainuke võimalus rõhutada, et rahvusvaheline õigus kehtib ka kübersfääris ning ekspertide koostatud nn Tallinna manuaal 2.0 on selle selgitamiseks hea materjal. Igal juhul tuleb ka globaalselt jätkata selle põhimõtte levitamist, et riikide vastutustundlik ning rahvusvahelise õigusega kooskõlas käitumine on elementaarne ka küberruumis.

Eduka küberkaitse alus on aga usaldus. Seda nii infovahetuse kui edasiste tegevuskavade osas. Ja see puudutab ka avaliku sektori ning erasektori koostööd, sest suur osa küberrünnakute sihtmärke on erasektoris ning ka oluline osa tehnoloogiast ja selle arendusest on erasektorist.

Seega – Euroopa küberkaitsevõimekust tuleb pidevalt arendada. Vaja on senisest enam koostööd liikmesriikide, ELi ja NATO ning mõttekaaslastest kolmandate riikide ning erasektori vahel, sest juba järgmine suurem küberrünnak võib teha rohkem kahju kui senised rünnakud. Igal nüüdisaegsel konfliktil on küberdimensioon, mille alahindamine läheb kalliks maksma.