Liiga vähe inimesi

Viimasel ajal on ilmunud Eestis hea hulk manifeste, kuidas peaks meie ühiskond olema tulevikus korraldatud. Tore. Eesti ees seisab palju olulisi väljakutseid ning presidendi ametiaeg ei pruugi olla neist olulisim.

Tähtsaimad probleeme, mille ees seisame, paistab olevat inimeste olemasolu Eestis. Järjest kriitilisemaks muutub töökäte olemasolu, mille ühe lahendusena on mõned riigireformijad pakkunud välja ametnike hulga kärpimist 50% ja bürokraatia vähendamist. Imelik, et räägime ametnike tööturule saatmisest vähem kui aasta möödudes omavalitsusreformist, mis teenis mh seda eesmärki.

Bürokraatia on loomulikult tüütu ja kõlab negatiivselt, kuid riik ei saa toimida start-up-ettevõttena. Riigi toimise tagabki bürokraatia ehk süsteemi olemasolu. Ükski teine riik pole maailmas oma kodanikele, sh ettevõtjatele nii lähedal kui Eesti. Selles on meid aidanud e-teenuste kasutamine ja arendamine. Näiteks võib tuua panganduse, kus e-lahendus võimaldab vähendada tööjõukulusid – oleme täna kõik pangatellerid, kuid see sobib meile.

Aja jooksul, mil olen siseturvalisuse valdkonnas töötanud, on selle haldusala töötajate arv vähenenud 16000-lt töötajalt 9000 peale. 7000 ametikoha jagu inimesi on siirdunud tööjõuturule, kuid sellest ei piisa ja Eesti vajab lahendust kasvavale tööjõu probleemile. Selle osas ollakse reeglina ühte meelt, kuid lahenduse asjus on arvamused vastandlikud.

Räägitakse vajadusest sisse tuua tuhandeid ja tuhandeid võõrtöölisi. Tuleb arvestada, et iga vähese juhtimisega sisseränne loob eeldused konfliktiks, sest erinevad kultuuriruumid ei mõista teineteist paratamatult sarnaselt. Mehhanismid, mis peavad olema olemas kriiside korral, on vältimatult vajalikud, et tööpuuduse suurenemisel pingeid maandada. Lisaks peab ühiskond säilitama need, kes vajadusel pingeid maandavad, sest kui ehitusele või vabrikusse saab tuua võõrtöölised, siis riigiaparaat tuleb ikka ise ära korraldada. Paratamatus on ka see, et mida rohkem võõrtöölisi, seda enam ka riigiametnikke, sest kuigi sedagi valdkonda saab korraldada e-lahenduste abil, siis ainult e-politseid sündmuskohale ei saada.

Eesti probleem on liiga vähe inimesi. Ka rajatavad taristuprojektid, nagu Rail Baltic või taas plaanitav Haapsalu raudtee vajavad inimesi, sest vastasel juhul on nende ehitamise tasuvus küsitav. Tõsi, suur osa toimuvatest vedudest oleks kaup, kuid ka selleks, et kaupa teha, peab olema inimesi.

2015 käisin välja mõtte, et me võiks pöörata oma pilgud Ukraina poole, sest Eesti vajab rahvaarvu suuremist, kultuuriruum on sarnasem, tööharjumus on olemas, kogukond on olemas, tulijad integreeruks. Ideele tuli palju positiivset tagasisidet, kuid kolm aastat hiljem ei ole me riigina kuigi palju samme astunud ja väljakutse on ikka sama – liiga vähe inimesi.

2015 avaldatud Soome mõttekoja raportis märgitakse, et Soomel on igal aastal vaja 34 000 uut sisserändajat – ehk immigratsioon peaks peaaegu kahekordistuma, sest viimase 25 aastaga on rahvaarv tõusnud enam kui poole miljoni inimese võrra, aga tööliste arv ainult umbes 2000 võrra. Tööealiste elanike arv väheneb umbes 10 000 võrra aastas ning pensionileminejaid on rohkem kui tööelu alustajaid. Samas raportis on viide, et eestlased leiavad töö sama hästi kui põliselanikud ja võimalik, et isegi paremini. Samuti tõdetakse, et eestlased on hästi integreerunud.

See tähendab, et meie peale vaadatakse süsteemselt ja sisserändele ei tehta takistusi. Ka meie peame asjaga tegelema süsteemselt, kuid loomulikult tuleb otsustamisel arvestada pikaajaliste ja kohati ka varjatud mõjudega julgeolekukeskkonnale.