Trump ja Eesti. Kaks valikut

Donald Trumpi elevandimäng NATO tippkohtumise portselanipoes kujundab radikaalselt ümber Eesti geopoliitilist reaalsust. Euroopat lõhkuv USA president ei saa Euroopa riikidele olla usaldusväärseks partneriks. Tippkohtumisele kammertooni andnud Trumpi visa ja vassiv kirg solvata Saksamaad on vaid jäämäe tipp. Pole põhjust loota, et Trumpi kohtumine Vladimir Putiniga järgmisel esmaspäeval Helsingis ei lisa asjadele paksu pintsliga süngeid toone.

Oluline on mõista, et see kõik pole mööduv nähtus. Et Trump on sama juttu rääkinud 1987. aastast, ei tee asju paremaks, vaid lisab neile kinnisidee motiivi. Viis, kuidas Trump nõudis liitlastelt Brüsselis kaitsekulude tõstmist kahele protsendile SKTst üleöö ning väitis, et Saksamaa on “Venemaa kontrolli all”, kuna ostab sellelt maagaasi, pole mõeldud muuks kui murdumispunkti otsimiseks, millest tagasiteed enam poleks. Angela Merkel andis juba aasta eest märku, et nii ta Trumpist aru saab. Euroopa ei või alati enam Ameerikale loota, ütles ta toona. Sel aastal lisas Merkel, et USA ei käitu Saksamaaga enam kui partner, ammugi mitte kui liitlane.

Trumpi strateegiline eesmärk võib piirduda sellega, et USA hakkab kaitsepoliitikas “oma asja ajama”, nagu ta eile NATO kolleegidele olevat öelnud. Kuid seegi tähendaks, et NATO lõpetaks oma sisulise eksistentsi. Liitlassuhte asendaks rahalised kliendisuhted, kuid väärtuste püsiva sideme asemel oleks need ostetavad ja müüdavad. Kõik NATO liitlased seisavad nüüd keeruliste valikute ees. Saksamaa võib endale lubada suhtelist flegmaatilisust, kuigi juba otsitakse paremat üksteisemõistmist nii Moskva kui Pekingiga. Pikemas plaanis peab Berliin otsustama, kas kujundada endast veel üks poolus mitmepooluselises maailmas (ja taas luua Euroopas “Saksa probleem”) või püüda Saksa riiklik huvi siduda Euroopa ideega.

Eesti on kordades keerulisemate valikute ees. Trumpi maailmas pole Eesti tänane välispoliitika jätkusuutlik. USA tülikiskumine Saksamaaga asetab meid olukorda, kus tuleb valida oluliste liitlaste vastandlike huvide vahel. Öelda, et selline valik pole Eesti huvides, oleks öelda liiga vähe. 

Unistus Eesti erisuhtest USAga saab olla vaid hallutsinatsioon maailmas, milles Trumpi suurimaks ihaks on diil Vladimir Putiniga. Sellise diili vältimatuks osaks peab olema NATO taandumine Venemaa piiridelt. Lootus, et Suurbritannia, Saksamaa ja Kanada jätkaks NATO pataljonide hoidmist Balti riikides ilma USA sõjalise ja poliitilise toeta, oleks infantiilne.

Eestil on kaks põhimõttelist valikut. Esimene on jätkata konfrontatsiooni Venemaaga, nagu midagi poleks muutunud. Kuna aga olud on muutunud, tähendaks see Eesti sise- ja välispoliitika järjest kindlamat surumist kaitsepoliitika distsiplineerivatesse raamidesse. Võib oletada, et normatiivse välissurve nõrgenemisel nii ELis kui NATOs kasvaks jõustruktuuride mõju ühiskonnaelule. Domineeriv element ühiskondlikus psühholoogias oleks rahvuslik mobilisatsioon. Venemaa käitumine viimase paarikümne aasta jooksul annab alust eeldada, et otsest agressiooni pole Eestil vaja karta, küll aga Moldova või Gruusia stiilis separatistlikku sandistamist. Viimane lukustaks rahvuslik-jõupoliitilise kompleksi juba lõplikult paika. Venemaal poleks samas isoleeritud Eesti sisuliseks de-demokratiseerimiseks teha enamat kui üle päeva kergelt rikkuda mere- ja õhupiire.

Teine võimalus on püüda õppida seni pärituult purjetanud riigilaevukesega loovima. See ei tähendaks põhimõttelist kursimuutust, vaid investeeringuid diplomaatilisse võimekusse selleks, et hoida kurssi õigusriigile ja demokraatiale paindlikumal moel. Eeldaks see suuremat lähedust meie naabritega ning suuremat avatust suhtlemisele Venemaaga. Leppida tuleks meie saatuse lahtisidumisega ülejäänud postsovetliku ruumi omast. Siseriiklikult tuleks post-haste lahendada lõimumisprobleem. Olukord, kus Eesti establishment ja avalikkus peavad siinseid venelasi sisuliselt Putini viiendaks kolonniks, on märk, et 25 aastaga pole me sel rindel midagi saavutanud. Eesmärk saab olla vaid siinsete venelaste vabatahtlik vastupanu mittedemokraatlikele valikutele ning selleks tuleb neile anda riigis legitiimne osalus. 

Suurim oht on, et Eesti valitsus valib jaanalinnupoliitika. Et peaminister Ratas võtab puhta kullana kõike, mida iganes toredat Trump talle jalutuskäigul ütles, ning Eesti teeb nägu, et elu läheb vanaviisi edasi. See tähendaks, et kaitseminister räägib üht, välisminister teist, siseminister kolmandat ja peaminister neljandat juttu (nagu praegu) – ning vastutust riigi kui terviku eest ei võta keegi. Riiki juhiks edasi valitsuse julgeolekupoliitiline liialdatud enesetsensuur ning sõjaväelise enesetsensuuri üha suurem puudumine (nagu nägime just kolonel Riho Ühtegi näitel). Majanduslikus surutises, mille USA kaubandussõda Euroopaga kaasa toob, läheks selline riik hapuks topeltkiirusega.