Katteallikatest olulisem on hea idee

On rõõm vaadata, millise jonnakusega kolleegid ajakirjanikud küsivad iga erakonna või üksikpoliitiku valimiseelse ettepaneku peale: kui palju see maksab? Kus on katteallikad? Samas pole ma enam päris kindel, kas poliitik peab ikka alati valmis olema viimase sendini oma idee maksumust ja eriti seda, kust idee teostamiseks raha (ära) võtta, lahti selgitama.

Äsja käis Keskerakonna esimees ja ühtlasi peaminister Jüri Ratas Arvamusfestivali debatis välja kaks ettepanekut. Ilmselt testis ta võimalikke valimislubadusi, milleks antud festival on kohal viibivate ajakirjanike ja suure avaliku tähelepanu tõttu kahtlemata õige koht. Esiteks pakkus Ratas esimese ja teise lapse toetuse suurendamist tänaselt 55 eurolt 100 eurole. Teiseks ütles ta, et noortele peredele tuleks anda võimalus kodu soetamiseks riigi käendatava eluasemelaenuga ning seda ilma kohustusliku omafinantseeringuta.

Nädalavahetuse arvamussaadetes ning kommentaarides läks kohe arutamiseks nende lubaduste täpse kulu üle – samamoodi nagu Reformierakonna mõni päev varem avaldatud ettepaneku üle laiendada 500 euro suurust maksuvaba määra kõigile, sõltumata sissetulekust.

Aga jääme selguse mõttes peaministri ja Keskerakonna juurde. Paar päeva hiljem andis Keskerakonna valimisplatvormi töörühma juht Tanel Kiik Ratase nimel juba vastuse ajakirjaniku küsimusele: millised on nende lubaduste katteallikad? Kiik vastas ERRile: "Keskerakonna kõigi valimislubaduste katteallikad võib laias laastus jagada kolmeks: üldine majanduskasvu jätkumine, täiendavad maksupoliitilised otsused ja ebavajalike kulutuste vähendamine riigieelarves. Kõigi nende osas täpsemad arvutused ütleme me välja tuleva aasta alguses koos valimisplatvormiga tervikuna."

Ajakirjanik tegi tööd hästi ega leppinud selle vastusega, vaid sõnastas küsimuse ümber: äkki on võimalik just nende kahe valimislubaduse katteallikaid avada? "Üldiselt riigieelarve rahaline määr on ühetaoline, ehk ei ole väga mõistlik niimoodi täpselt jaotada, mis on nüüd lapsetoetuse kate või mis on selle täiendava käenduse kate. /.../ Sellist konkreetset silti üldjuhul riigieelarve kulutustel ei ole, et see konkreetne maks nüüd läheb sinna või see konkreetne laekumine kulub justnimelt selle või teise toetuse tõstmiseks," vastas Kiik.

"Nii et Keskerakonnal tegelikult ei olegi veel selge, kust näiteks lastetoetuse tõusuks raha võetakse?" jätkas oma tööd tõesti silmatorkavalt hästi tegev kolleeg.

"Kui me räägime näiteks saja euroni tõstmisest nelja aasta jooksul, siis see eeldab alates 2020. aastast igal aastal kümne euro kaupa tõstmist ja see kulu oleks nelja aasta peale kokku 280 miljonit, sealt edaspidi oleks iga-aastane kulu 110 miljonit eurot. /.../ Ehk tegemist ei ole riigieelarve mõttes sellise kuluga, mis eeldaks mingisuguseid väga suuri maksupoliitilisi otsuseid. See pigem on saavutatav kas majanduskasvu toel või laiendatud üldiste maksulaekumiste arvel."

Edasi selgitas Kiik, et kui maksubaasi oleks vaja laiendada, siis Keskerakond kaaluks astmelist tulumaksu või ettevõtte tulumaksu muutmist, aga täpsemalt saaksid sellised asjad paika siiski ainult läbirääkimistel tulevaste koalitsioonipartneritega, keda ju veel teada ei olegi. Ja see ei ole häma, nii ongi.

Ühe või teise maksumuutuse või sotsiaaltoetuse tõstmise kulu on isegi ilma vastavasse rahandusministeeriumi Exceli tabelisse vaatamata suurtes piirides avalikkusel hästi teada. Eelkõige tänu sellele, et koalitsioonide moodustamise ning iga-aastaste riigieelarvete koostamise käigus on väga palju kordi eri stsenaariume läbi proovitud. Tänaseks teame isegi öelda, mitu protsenti Soome turistide arv väheneb, kui 15 protsenti alkoholiaktsiisi tõsta.

Ja kui ei ole teada, siis on meie poliitikud ise nii vastastikuse kui ka ajakirjanduse pideva surve tulemusel enamasti väga hoolsalt oma ideede mõju välja arvutanud – nagu eelpool toodud Keskerakonna juhtumi pealt nägime.

Pigem võib uskuda, et nii mõnigi hoogne ettepanek on avalikkuse ette jõudmata erakonnasiseselt just kulu ja katteallikate küsimuse kartuses maha löödud. Enesekindlust põrutada "riigil on raha nii palju, et küsimused katteallikatest on kohatud" pole peale Mart Helme just paljudel.

Just sellepärast oleks aeg, et lisaks hinnasildile ja katteallikate otsimisele jõuaks arutelu vähemalt paremate mõtete puhul sisulisele tasandile. Et Jüri Ratas peaks põhjendama, miks tegelikult seda esimese ja teise lapse toetust ikka tarvis suurendada on, mida see muudab, kas äkki pole sama eesmärgi saavutamiseks mingeid muid vahendeid? Kas seda eesmärki üldse eksisteerib?

Teinekord võiks õige muutuse nimel jätta kulude katmise teisele plaanile, kui mitte muidu, siis kas või selleks, et tekkivas sundseisus läheb kokkuhoiukohtade leidmine või oma aja ära elanud korralduste lammutamine lihtsamalt.

Kui Eestile omal ajal saatusekaaslaste ees edumaa andnud reformide peale mõtleme, siis tuleb tunnistada, et katteallikatele just liiga palju ei keskendutud. Lausa vastupidi, suuremate maksumuudatuste tegemisel mindi tagantjärele vaadates üsna ühemõtteliselt sildade põletamise peale, et keegi ei saaks formaalsel pinnal head ideed seisma panna.

Aga kas meil praegu on ka ideid, mille nimel tasuks sildu põletada ja katteallikatele mitte mõelda?