Soojenev Arktika mõjutab ka Eestit

Olen viimastel aastatel Euroopa Parlamendi Arktika-raportöörina neid muutuseid ja arenguid põhjalikult jälginud.

Peamine põhjus on Arktika jää kiire sulamine kliimamuutuste mõjul. Praegu katab Arktikas jää vaid veel 60% sellest alast, mis oli jää all 40 aastat tagasi. Jäämassi on aga juba 70% vähem, sest jää on õhem. Jääga kaetud piirkonna vähenemine toob kaasa kasvava konkurentsi Arktikale ja selle loodusvaradele. Samuti avanevad uued laevateed.

Suurenev majandustegevus on tekitanud piirkonnas nii uusi võimalusi kui ka ohte, sealhulgas paraku ka potentsiaalseid julgeolekuprobleeme. Arktika seisab silmitsi ainulaadsete sotsiaalsete, keskkonna- ja majanduslike probleemidega. Arktika kliima muutumise tulemusel on avanenud ja avanemas uued meresõiduläbipääsud ja muutunud kättesaadavaks uued kalapüügipiirkonnad ning loodusvarad, mistõttu suurenevad ka inimtegevus ja keskkonnaprobleemid.

Nii on esimest korda laevatatav kogu meretee piki Venemaa põhjarannikut Vaiksest ookeanist Euroopasse ja vastupidi. Mitu ettevõtet on asunud selle laevatee testimisele, sest see on kolmandiku võrra lühem kui senine peamine ühendus lõunamerede ja Suessi kanali kaudu.

See omakorda on toonud päevakorda näiteks vajaduse uue sadama järele Põhja-Norras, kus Kirkenesi piirkonnas analüüsitakse uue sadama rajamist tõsiselt ning seda vaadatakse koos raudteeühendusega Helsingisse, Helsingi–Tallinna tunneliga ning Rail Balticuga. Samuti on kiiresti kasvamas kruiisilaevade liiklus Arktikas, mis omakorda suurendab õnnetuste riske.

See kõik on hüppeliselt suurendanud huvi Arktika vastu nii mõneski Arktikast kaugel asuvas riigis, näiteks Hiinas, Indias ja Singapuris. Seda enam on kasvanud ka Euroopal kohustus Arktikat kaitsta ja tema käekäigu pärast muret tunda.

Euroopa Liit on olnud Arktikas tegev pikka aega, tingituna ajaloost ja geograafiast. Viis Euroopa riiki (Taani, Soome, Rootsi, Norra, Island) on ka kaheksaliikmelise Arktika Nõukogu täisliikmed ja kaheksa Euroopa riiki (Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Holland, Poola, Šveits, Hispaania ja Ühendkuningriik) on vaatlejad.

Euroopa Liidu vaatlejastaatus Arktika koostöö peamisel foorumil Arktika Nõukogus on aga seni tagasi lükatud. Arvestades ELi suurt panust Arktika uuringute rahastamisel ja sellesse panustamisel, oleks täiesti loogiline, et EL saaks Arktika Nõukogus vaatlejastaatuse. Ometi on seda pikalt blokeerinud varem Kanada ja nüüd teeb seda Venemaa.

Ka Eesti peaks taotlema Arktika Nõukogus vaatlejastaatust kui Arktikale lähim riik, kel seda staatust ei ole. Arktikas juba toimuvad ja tulevikus toimuva hakkavad protsessid mõjutavad ka Eestit. Tegin mõni aasta tagasi selle ettepaneku ning välisministeeriumis alustas tegevust ka vastav töörühm, kuid praeguseks on see tegevus kahjuks soikunud. Tuleb meeles pidada, et geopoliitilised arengud Arktika piirkonnas mõjutavad muu hulgas julgeolekuolukorda ka Põhja-Euroopas ja kogu maailmas.

Ära tuleb püüda hoida Arktika edasine militariseerimine, mis paraku Venemaa-suunalt juba päris tempokalt toimub. Nii on Venemaa viimastel aastatel rajanud polaarjoonest põhja poole vähemalt neli uut sõjaväebrigaadi, 16 süvasadamat ja 14 lennuvälja ning hankinud 40 jäälõhkujat ja 11 on veel töös. Ka on Venemaa moodustanud Arktika sõjaväeringkonna. Arvestades senist rahvusvahelist koostöövaimu Arktikas võib muidugi küsida, miks selliseid mahukaid sõjalisi investeeringuid Venemaa oma Arktika osas teeb. Eks peamised põhjused tulenevadki muutustest Arktikas ning Venemaal on vaja tugevat positsiooni uute maavaraleiukohtade hõlvamisel ning ka piki Vene põhjarannikut arenev laevatee vajab turvamist ja tugipunkte. Paraku on muidugi oma mõju ka üleüldisel lääne ja Vene suhete pingestumisel. Nii on ka näiteks Norra rannikul oluliselt kasvanud Venemaa sõjalennukite lendude arv ning tihenenud sõjalaevade, seal hulgas allveelaevade liikumine.

Arvestades võimalikke muutusi, on Arktikas eriti oluline järgida ÜRO mereõiguse konventsioonist kinnipidamist. Seda nii ookeanil toimuvate tegevuste, Arktika mandrilava piiritlemise kui ka Arktika piirkonnaga seotud territoriaalmerd puudutavate suveräänsuse küsimustes. Arktika puhul on küll vähe õiguslikult lahendamata küsimusi, kuid võimalikke looduslikke muutusi silmas pidades on rahvusvahelise õiguse täpne jälgimine ka tulevikus väga oluline ning ainuke võimalus konflikte vältida.

Inimtegevus soodustab kliimamuutusi ning Arktikas toimuvad keskkonnamuutused kiiremini kui mujal maailmas. Suurem süsinikdioksiidisisaldus atmosfääris viimase 50 aasta jooksul on tõstnud Arktikas pinnatemperatuuri 2° võrra rohkem kui mujal. Soojem temperatuur ja sulav merejää mõjutavad kogu maailma ökosüsteeme, sest merepind tõuseb, merevee koostis muutub ja tekivad ennustamatud ilmastikumustrid ning muutused maailma ökosüsteemides. Ilma tõhusate meetmeteta võivad kliimamuutused tulevikus veelgi kiireneda, sest mõju avaldab ka igikeltsa sulamine Arktika piirkonnas.

Kliimamuutuste vastu võitlemise meetmete kasutamine pole mitte ainult Arktika riikide, vaid on kõigi parasvöötmeriikide käes. Arktika kliimavööndis esinev õhusaaste on peamiselt pärit Aasia, Põhja-Ameerika ja Euroopa heitmeallikatest ning seetõttu on ELi heitkoguste vähendamise meetmetel oluline roll.

Nafta- ja gaasileiukohad Arktikas on vastuoluline teema. Ühelt poolt kaasnevad sellega keskkonnaõnnetuse riskid, kuid teisalt aitab näiteks Norra gaas suurendada Euroopa energiajulgeolekut. Kogu Euroopa gaasitarbimisest on Norra gaasi osakaal praegu pisut enam kui 20%. Rohkem kui pool veel kasutusele võtmata gaasist aga asubki põhjapolaarjoonest põhja pool. Energiajulgeolekut me nõrgestada ei soovi – seega on ainus võimalus üliranged nõuded uute leiukohtade uurimisel ja kasutuselevõtul Arktikas.

Euroopa Liit on oma Arktika-poliitikat järk-järgult kujundanud ja tõhustanud, kuid see ei ole praeguses olukorras enam piisav. EL peab vastu võtma täieliku Arktika-strateegia, mis käsitleb ka seni tagaplaanil olnud julgeolekudimensiooni, ning olema Arktika arengust vähemalt pool sammu ees, et taas kord kellelgi Euroopat halvasti üllatada ei õnnestuks.

Ja Eesti võiks nüüd lõpuks võtta tõsiselt ette pürgimise Arktika Nõukogu vaatlejaliikmeks, sest meie endi vahetus läheduses on toimumas oluline areng.