Muutes ennast, päästame maailma

2015. aasta Pariisi leppega suutsid riigid suurte probleemidega otsustada, et kliima soojenemine hoitakse „kindlalt alla 2 °C, soovitavalt 1,5 °C juures“. Tänavune valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (IPCC) eriaruanne, mis koondas enam kui 6000 uurimust, tõi välja, et oht loodusele ja inimkonnale on palju suurem, kui varem arvati. Näiteks kui 1,5 °C soojenemisel kaotab 6% putukaliikidest enam kui poole oma elukohtadest, siis 2 °C soojenemisel on kadu juba mitu korda suurem: 18%. Täiendavalt kogevad 420 miljonit inimest rekordkuumust ja paljud neist peavad põgenema oma elukohast, mis muutub põllumajanduse ja elamise jaoks kõlbmatuks.

Just tööstusriikide põhjustatud kliimamuutus on juurpõhjuseks poliitilistele probleemidele ja pagulasprobleemile nii Lähis-Idas kui ka Aafrikas. Need on vaid mõned kliimamuutuse negatiivse mõju näited eesootaval sajandil. Sealjuures – kui jätkub senine trend, näitavad mudelid sajandi lõpuks juba 3 °C soojenemist. Senised pingutused on olnud jätkuvalt ebapiisavad.

„Lahendused, et kliima soojenemist piirata 1,5 °C raames, nõuavad kiireid ja kaugeleulatuvaid muudatusi energia, maakasutuse, linnakeskkonna, taristu (sealjuures transport ja ehitised) ja tööstuse valdkonnas. Need süsteemsed muudatused on enneolematus skaalas ja nõuavad emissiooni olulist vähendamist kõikides valdkondades, laia lahenduste valiku portfelli ja oluliselt suuremaid investeeringuid,“ loeme IPCC aruandest. See ei tähenda, et meil puuduvad valikud: aruandes pakutakse välja mitmesuguseid positiivseid stsenaariume. Üks äärmus on oluline majandustegevuse piiramine süsinikuheitme minimeerimiseks. Teise plaani kohaselt ei ole tootmist vaja oluliselt vähendada, aga siis tuleb kompensatsiooniks rakendada uusi lahendusi – eelkõige arendada bioenergeetikat koos süsiniku kogumise ja salvestusega (BECCS). Viimane nõuab väga suuri ja riskantseid investeeringuid, vastav tehnoloogia on alles loomisel.

Milline on siin Eesti olukord? Stockholmi keskkonnainstituut (SEI) uuris 2018. aasta novembris välja tulnud raportis, kas Eesti täidab Pariisi kliimalepet. Kuigi lühikeses perspektiivis täidab Eesti suuresti võetud kohustusi, siis aastaks 2030 kokku lepitud eesmärkide saavutamine eeldab lisameetmeid kõigis valdkondades, seatud sihttasemed nõuavad suuremaid muudatusi ja heitmete vähendamist kõikides sektorites. Samasugustele Eesti puudujääkidele on viidanud varasemad OECD aruanded.

Eestis on suhteliselt palju tuuleenergia potentsiaali – piisavalt, et katta kogu siseriiklik energiavajadus. Ideaalne puhta energiaringluse lahendus oleks toota tuule abil CO₂-vaba elekter. Transport, küte (sealjuures kodudes) ja muu energiatarbimine toimiks maksimaalselt puhta elektri vahendusel. Täiendavas valikus oleks päikesepaneelid ja tuumaenergia, minimeerida tuleb mis tahes (isegi biomassi ja jäätmete) põletamine. Mõistagi on vaja luua stabiilsuse jaoks energia salvestamise lahendusi, mis on madala riskiga investeering. Loomaliha, suurimaid põllumajanduslikke kasvuhoonegaasi tekitajaid, saab varsti toota kunstlikult. Suurendada tuleb elamute ehitamise ja energiaefektiivsust, kasutades maksimaalselt kodumaist puitu. Kus iganes CO₂ ja teised kasvuhoonegaasid tekivad (tööstus, prügilad jne), tuleb need juba kohapeal kokku koguda ja salvestada. Lõpetada tuleb fossiilkütuste hajutatud heide (näiteks põlevkivi-kütteõli näol), sest see muudab saaste kogumise praktikas võimatuks.

Mõtleme siit edasi. Eesti on nii ühe elaniku kui ka SKT euro kohta Euroopa ja maailma saastavamaid majandusi kasvuhoonegaaside poolest – Euroopas teisel kohal, maailmas esitosinas. Siiski oleme suuruselt väikesed ja isegi täieliku Põxiti otsene mõju globaalsele kliimale kujuneb liiga väikeseks.

Nagu paljud väljakutsed, on ka see probleem teistpidi vaadates suurepärane võimalus. Miks mitte pöörata väiksus oma tugevuseks? Kõigepealt: väikesel ja dünaamilisel riigil on võimalik teha julgeid ja tulevikku vaatavaid otsuseid. Sarnased muudatused on suures riigis veel palju keerulisemad läbi viia. Peame lisama ressursse fokuseeritud teadusarendusse, investeerima meile sobivatesse süsihappegaaside sidumise ja salvestuse lahendustesse.

Me ei saa ega tohi enam oodata teiste järel. Oluliselt enam tuleb panustada puhta energia tootmise alternatiividesse: konkreetse tegevusena koostame üleriigilise strateegilise tähtsusega puhta energeetika planeeringu, mis eraldab sobivad kohad tuugenitele ja radaritele. Loodavas metsanduse arengukavas on vaja võtta arvesse, et mets on meie ainus looduslik süsihappegaasi sidumise "tehnoloogia", seega uurime, kuidas seda maksimaalselt ära kasutada. Kui tegutseme piisavalt kiiresti, on võimalik meie lahendusi patenteerida ja teistel viisidel tehnoloogiana tootestada.

Järgmisena kasutame juba e-tiigrist tuntud edumudelit: näitame suurtele riikidele ja ettevõtetele, kuidas on võimalik muutuda ühest maailma saastavamast riigist teistele eeskuju näitavaks maaks. Tänu praegusele halvale seisule oleks tähelepanu garanteeritud. Me üksnes ei kasuta ja näita, vaid ka pakendame, turundame ja müüme puhtaks keskkonnaks vajalikke tehnoloogiaid. Just see saab olla meie jätkusuutliku majanduse ja energiasõltumatuse alustala olukorras, kus põlevkivienergeetikaga vanal viisil jätkamine pole võimalik. Loome öko-Eesti eduloo, ja mitte lihtsalt uhkustamiseks ja sellega oma ekspordi kasvatamiseks, vaid et anda sellega panus globaalse kliimaprobleemi lahenduseks. Niiviisi, muutes oma väikest riiki, võime päästa maailma. Teeme ära!