Euroopa Parlamendi nõrk lummus

Eelmisel korral ehk 2014. aastal jõudis Euroopa Parlamendi valimistest osavõtt madalaimale tasemele ehk 42,54 protsendini. Eesti vastav number oli veelgi väiksem – 36,52 protsenti. Riigikogu käis nüüd valimas 63,7 protsenti valijaskonnast ehk peaaegu kaks korda rohkem kui Euroopa Parlamenti viis aastat tagasi.

Tasub meeles pidada, et Euroopa Parlament on ainus otse valitud Euroopa Liidu institutsioon. Aastast aastasse kahanev valimistest osavõtt tähendab, et Euroopa Liidu demokraatlik defitsiit üha kasvab. Tasub meeles pidada sedagi, et Euroopa Parlamendi pädevus on Euroopa aluslepingutega suurenenud ja seega pakub parlament kasvavat vastukaalu Euroopa Komisjonile ja Euroopa Liidu Ministrite Nõukogule.

Küsimus, mida on küsitud ilmselt juba miljon korda, aga mis tuleb ikkagi uuesti eelpool toodud asjaolude valguses esitada, on, miks on huvi Euroopa Parlamendi valimiste vastu nii väike. Põhjusi võib pakkuda päris palju, kuid esmane Euroopa Parlamendi vastu huvi puudumise asjaolu on, et see esinduskogu jääb inimestele kaugeks. Inimesed ei taju Euroopa Parlamendi olulisust oma elus. Enamik liikmesriikide inimesi tunneb vaid oma riigi saadikuid, kuid parlamendi tööst arusaamiseks tuleks teada enamikku meppidest.

Eesti saadikute hulga väiksus ja meedia puudumine Euroopa Parlamendist, välja arvatud olulistel hetkedel ERR, annab tugeva aluse oletada, miks Eestis on Euroopa Parlamendi valimised möödunud veelgi väiksema huviga kui mujal Euroopas. Eks meediale ole raske ka etteheiteid teha, sest Euroopa Parlamendi töö huvitavaks kajastuseks läheks vaja päris palju vaeva.

Omakorda tähendab see kõik, et Euroopa Parlamendi tööd süstemaatiliselt ei jälgita ning Brüsseli ja Strasbourgi vahel pendeldav kogu pääseb uudistesse enamasti kurioosumitega. Nii näiteks teatas 2017. aastal soolise palgalõhe arutelul Poola konservatiivne eurosaadik Janusz Korwin-Mikke, et „naised peavad teenima vähem, sest nad on nõrgemad, väiksemad ja vähem intelligentsed. Nad peavad teenima vähem. See on kõik“. Või 2017. aasta juuli, kui Malta eesistumise kokkuvõttele ilmus vaid 5 protsenti saadikuist, missugune tõik pani Euroopa Komisjoni presidenti Jean-Claude Junckerit nimetama parlamenti „naeruväärseks“.

Kasvav euroskeptitsism võib tähendada, et senised kaks suurimat Euroopa Parlamendi parteid – sotsid ja Euroopa Rahvapartei (EPP) – saavad kahe peale vähem kui 50 protsenti kohtadest. See paneb nad koostööd tegema teiste parteidega, mis muudab otsusteni jõudmise parlamendis keerulisemaks. Veelgi rohkem hägustab pilti tõenäoliselt euroskeptikute hulga suurenemine. Kokkuvõttes muutub Euroopa Parlament töövõimetumaks ja euroskeptilisemaks. Segadust külvab veelgi see, et suure tõenäosusega asub ametisse umbes 400 uut saadikut ja neil võib kohanemine parlamendi tööga veidi aega võtta.

Samas on Euroopa Parlament ise aru saanud demokraatliku defitsiidi probleemist Euroopa Liidus ja teatanud, et ükski Euroopa Komisjoni presidendi kandidaat (nn Spitzenkandidat) ei lähe parlamendis kinnitamisele enne, kui talle on õnnistuse andnud Euroopa Parlamendi parteid. Ent Euroopa Liidu Nõukogu tahab vana riikidevahelist kokkulepet selles, kellest saab uus Euroopa Komisjoni president. Sõnaga, mõõduvõtmine Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu vahel seisab alles ees.

Riigikogu liige Jaak Madison on teinud ettepaneku, et igal liikmesriigil võiks olla Euroopa Parlamendis sama palju kohti. Huvitav, kas Madison mõtles ka samasugusele ühetaolisusele, kui jutt läheb liikmesriikide rahalisele panusele Euroopa Liidu eelarvesse? Ka Eestis on erineva elanikkonna hulgaga valimisringkondadel erinev hulk mandaate. Keegi ei arva, et Lääne-Virumaal võiks olla sama palju mandaate kui näiteks Tallinnal.

Samas on tehtud ettepanekuid, et Euroopa Parlament võiks muutuda kahekojaliseks, nagu seda on USA Kongress, mis koosneb rahvaarvu järgi valitavast Esindajatekojast ning Senatist, kus igal osariigil on kaks kohta. Aga säärane reform neelaks taas tublisti Euroopa maksumaksjate raha ning arvestades vähese huviga Euroopa Parlamendi vastu oleks ka äärmiselt ebapopulaarne.

Brexit annab Eestile Euroopa Parlamendis senise kuue koha asemel seitse, sest parlamendi kohtade hulk muutub, osa kohti läheb varusse eeldatavate laienemiste jaoks ja osa saavad liikmesriigid (mitte kõik!). Seni on aga Brexiti venimise tõttu jäänud ebaselgeks, millal too seitsmes saadik ametisse saab astuda. Võib ka oletada, et Euroopa Parlamendi valimistulemused tekitavad Eestis pingeid koalitsioonis, kui arvestada, et Keskerakond kaotab pidevalt toetust ja Reformierakond on tõusuteel. Küsimusi tekitab ka see, kes ikkagi läheb erakondadest Brüsselisse ja kes tulevad nende asemel riigikokku. Aga eks me saa varsti teada.