Karmo Tüür: Eesti sai lotovõiduga kruiisile

Mäletan väga täpselt neid ennustusi, mis tehti Eesti võimaluse kohta saada NATO liikmeks. Et seda ei juhtu ja kõik. Et „meid pole sinna kellelegi vaja, sihukest pisikest ja probleemset“.

Aga seal me nüüd oleme. Euroopa Liidus ja NATOs ja nüüd ka ÜRO Julgeolekunõukogu laua ääres. Vaatamata kõigile ja kõigele. Kuid liikmelisus üheski sellises klubis pole võlukepp, mis lahendab kõik edaspidi meie eest. Tegelikult isegi vastupidi, astudes nendesse rollidesse, võtsime ja võtame endale üha uusi kohustusi, millega me ilma nendeta otseselt tegelema ei peaks ja ehk ei tahakski.

Ehkki meie koht ÜRO Julgeolekunõukogu laua taga pole mingi juhus ega kingitus, kasutan ikkagi ühte metafoori – loteriiga võidetud koht kruiisilaevale, uhkele merereisile. Sa satud laevale koos tuhandete kaasreisijatega... ja edasine sõltub juba kõik sinust endast. Võib kogu reisi istuda kajutis, vahtida hirmunult illuminaatorist välja ja tagasi tulles kurta, et oli kole ja igav. Aga võib ka kasutada antud aega ja võimalust, suhelda kõigi nendega, kellega elu ehk muidu kokku ei viikski, sõlmida sidemeid ja tutvusi ning astuda reisi lõpuks laevast välja, kohver täis võimalusi ja pakkumisi, uusi ideid ja kontakte.

Metafoorist väljudes tähendab see seda, et saavutades enda tunnustamise maailma kõige olulisema julgeolekupoliitilise nõukogu liikmena, peame hakkama tegelema müriaadi küsimustega alates piirkondlikest konfliktidest kuni terrorismi tõkestamise ja veepuudusest tuleneva migratsioonini. Meie jutule hakkavad pürgima kümned delegatsioonid, paludes toetada nende ettepanekuid. Eesti eksperdid peavad olema võimelised kiirelt formuleerima ametlikke positsioone ja avaldama arvamusi. Hääletama ja põhjendama.

Mis aga kõige-kõige olulisem, selle kaheaastase tsükli jooksul peab Eesti olema kahel korral kuu aega ka julgeolekunõukogu eesistujariik. Sel hetkel pole me mitte lihtsalt arutlusele tulevate päevakorrapunktide ettelugeja, vaid meil tekib õigus ja isegi kohustus seda päevakorda ka kujundada, esitada endale olulisi teemasid.

Mis need võiks olla? Ühe näitena tuleb meelde ettepanek, mille esitas meie Europarlamendi saadik Urmas Paet. Ta soovitas toona arutada julgeolekunõukogus rahuvalvemissiooni käivitamist Ukrainas. Ehkki Vladimir Putin on sõnades rääkinud samast asjast – vajadusest käivitada missioon –, on idee seni Venemaa vastuseisu taha takerdunud.

Nüüd on Eestil võimalus see teema uuesti tõstatada. Tõenäoliselt tulutult, kuid juba ainuüksi teema tõstatamine on märgiliselt oluline. Nagu kirjutas kunagine Belgia esindaja sama laua ääres, on üks põhilisi reegleid, mida ajutine liige peab järgima, „Ole järjekindel“. Vaid sel moel saab näidata oma tõsiselt võetavust. Ning mis saaks meile olla olulisem kui järjekindlalt nõuda reeglitepõhise maailmakorra kestmist, rahvusvahelise õiguse ülimuslikkust ja riikliku suveräänsuse austamist.

Näivad nagu vastuolulised eesmärgid? Maailm ongi üks vastuoluline koht. Ning üks koht, kus neid vastuolusid lahendatakse ning konflikte leevendatakse, ongi ÜRO Julgeolekunõukogu. Kuid sinna laua taha sattumine on alles algus, sisuline ja keeruline töö alles algab.