Avaliku arvamuse diktatuur

Ettevõtluses, turunduses (ja reklaamis) on ammu tõestust leidnud tõsiasi, et rahva arvamus on üldjuhul väga konservatiivne ja pigem kirjeldab minevikku ja olevikku, kui suudab luua tulevikku. Inimeste käest ei ole mõtet küsida, kuidas võiks maitsta uus õllemark. Suurima tõenäosusega hakkavad nad kirjeldama Pulsi, Saku või A Le Coq’i pilsnerit, mida nad on rõõmsameelselt suurtes kogustes alla kulistanud. Kui selle arvamuse järgi hakata uut õllemarki pruulima, saaksime vana ja kulunud kraami.

Kui kümme aastat tagasi oleks rahva arvamuse järgi hakatud uut mobiiltelefoni meisterdama, oleks tulemuseks olnud järjekordne lihtne Nokia. Kusagilt aga ilmus välja iPhone, mis on saanud mobiiltelefoni sümboliks. Leiutamise ja uute ideede suurim vaenlane on avalik arvamus, sest see ei ole üldjuhul loominguline. See on ka põhjus, miks Eesti valitsuse poliitika pole loominguline ja uuenduslik. Liiga põhjalikult jälgitakse uuringuid ja arvamusküsitlusi ning unustatakse ära innovatsioon.

Avaliku arvamuse diktaadi järgi toimetades midagi uut välja ei mõtle ja tulevikku ei muuda. Aga kahjuks on sellel veel üks veelgi kurvem omadus – nimelt on avalik arvamus üsna hõlpsasti manipuleeritav. Ja kui suudad suunata avalikku arvamust, suudad ka manipuleerida ka valitsusega, kes selle järgi kramplikult oma samme seab. Ega valitsusel jäägi muud üle kui teha ebamõistlikke otsuseid – vähemalt „rahvas on rahul“. Rahvas on küll rahul, aga tehtud on lollusi.