Tamla: laenamise asemel kasutame toetusi paindlikumalt

Laenuraha kasutamisel majanduskasvu edendajana räägitakse ennekõike taristuinvesteeringutest. Sel aastal aset leidnud majanduskasvu järsk aeglustumine napilt 1%ni polnud tingitud aga ehitusega seotud investeeringute mahtude vähenemisest. Eri põhjustel, mis seotud peamiselt välisraha kasutamisega (Euroopa Liidu toetused, CO2 müügitulu), püsivad viimased endiselt suured – hoonete ja rajatiste ehitamine oli esimeses kvartalis ligikaudu 10% võrra suurem kui 2012 alguses.

Pealegi on kinnisvaralaenude nõudlus viimastel kuudel aktiviseerunud ning ka ehitsussektori tööhõive tõusnud täna kinnisvarabuumi algusajaga võrreldavale tasemele. Seetõttu oleks lisaressursside suunamine taristuinvesteeringutesse juba niigi suhteliselt tugevas seisus oleva sektori ergutamine. Tõenäoliselt kaasneks sellega ehitusvaldkonna kohati juba eksisteeriva tööjõu nappuse edasine suurenemine. Selle mõju majanduskasvu elavdamisel jääks aga parimal juhul kesiseks.

Euroopa Liidust saadavate toetuste näol on Eestil ka ilma laenamata võimalik kulutada investeeringuteks niigi rohkem kui me ise säästame. Tagantjärele tarkusena saame olla õnnelikud, et Euroopa rahakraanid avanesid meile majanduse kriisiaastatel 2009-2010. Ühelt poolt aitas see oluliselt pehmendada riigieelarve kulutuste kärpimise vajadust. Teiselt poolt võib vaid ette kujutada, kust ja millise hinnaga oleksime leidnud ehitussektorisse tööjõudu siis, kui viimaste aastatega võrreldavad teedeehituse projektid oleks tulnud läbi viia buumiaastatel.

See illustreerib selgelt, miks majanduse tsükliliste kõikumiste tasakaalustamine võiks tugineda hoopis Euroopast saadavate toetuste paindlikumale kasutamisele. Lihtsustatult öeldes võiks Euroopa ühisest eelarvest rahasaajatel riikidel olla võimalus toetuste (millest suur osa on seotud erinevate taristuehituse projektidega) kasutamiseks praegusest märksa pikema ajaperioodi jooksul. Praegu on Euroopa Liidu eelarveperiood seitse aastat, kuid reaalselt kipub toetuste kasutamine kontsentreeruma umbes poole lühemale ajaperioodile. Arvestades majandustsüklite pikkusi, on see liiga lühike aeg.

Euroopa eelarvest saadavate toetusrahade põhiliseks rolliks on keskmisest vaesemate riikide majanduste struktuursete ümberkorralduste toetamine. Sellele võiks aga lisanduda ka senisest olulisem roll majanduste tsüklilisel tasakaalustamisel. Kindlasti on Euroopa Liidu bürokraatiaaparaadis selleks vajalike muutuste läbisurumine väga keeruline ja pikaajaline, kuid väärib kindlasti proovimist. Seda olukorras, kus Euroopa mõne riigi hiljutine kogemus näitab, et üheaegne buum kinnisvarasektoris ja massiline toetusraha kasutamine võivad majanduses struktuurseid probleeme hoopis süvendada.