Praeguse maa soolaga majandust ei kasvata

Samas, teadlikkust ja informatsiooni kättesaadavust saame parandada ikkagi nendel ettevõtjatel, kellel on ambitsiooni oma ettevõtmisi laiendada ja arendada. Kui ettevõttel puudub soov oluliselt kasvada ja laieneda, siis miks peaks tal olema huvi ja teadmine täiendavate finantsinstrumentide kohta? Seetõttu ta rahuldubki sellega, mis on, ega pürgi uute teadmiste ja täiendava kapitali poole. Vägisi kedagi arenema või kasvama sundida ju ei saa ning pereettevõtetel, mis on Eesti maa sool, puudub selleks ka vajadus.

Eesti majandus on avatud, ent väike, mistõttu on oluline hoida seda tasakaalus, kus oma kindel osakaal peaks olema nii väike-, keskmistel kui ka suurettevõtetel. Täna on see paigast ära: mikro- ja väikeettevõtted moodustavad 98% Eesti majandusest, keskmised ettevõtted 1,8% ning suurettevõtted vaid 0,2%. Paraku on kreen viimastel aastatel vaid süvenenud: kui 2003. aastal oli keskmiseks töötajate arvus Eesti ettevõttes 11, siis 2011. aastaks oli näitaja juba 6,4 peale kukkunud. Seega meie ettevõtted mitte ei kasva ajapikku, vaid hoopis teevad vähikäiku. Mõistagi on oma roll sellel tendentsil ka majandussurutisel, kuid nüüdseks peaks kaalukauss jälle tugevalt teises suunas liikuma hakkama.

See pole üksnes Eesti mure, vaid paljude teistegi arenenud riikide häda, kuidas murda mikro- ja väikeettevõtlus järgmisesse kasvufaasi. Ka Kanadas on mikroettevõtluse ja kasvuettevõtete vahel tohutu lõhe, seega suutlikkust majanduse konjunktuuri muuta napib ka suurriikides. Kanada rakendab selleks järgmist mudelit: suurendatakse riskikapitali, investeeritakse ettevõtete võimekuse tõstmisesse ning talentidesse, kusjuures riik juhib seda protsessi väga kindlakäeliselt.

Kuid milleks üldse ettevõtjate ambitsioonikust tõsta, kui ettevõtete asutamisel oleme ühed usinamad ning mikro- ja väikeettevõtlusel on majanduses kandev roll? Väga lihtne: tasakaalustatud ettevõtluse struktuur on vähem haavatav ning arenevad ettevõtted konkurentsivõimelisemad. EAS saab eksporditurgudele aidata siiski ettevõtteid, kes vastavad potentsiaalsete partnerite suurusele ja vajadusele. Mõistagi ei teki hüpet suurettevõtteks üleöö, kuid mikroettevõttest väikeettevõtteks peaks jõudlust olema kasvada paljudel.

Pärssivaid tegureid on mitmeid, lisaks oskuste ja teadmiste puudumisele mängib oma rolli ka hirm ebaõnnestumise ees. Kui Ameerika Ühendriikides on ebaõnnestumine ettevõtluse loomulik osa, millest ettevõtja vaid õpib ning alustab uuesti, siis Eesti ühiskonnas pole see veel nii enesestmõistetavaks muutunud. Pigem vastupidi, kes korra on ebaõnnestunud, see saab justkui igavese pitseri otsa ette ning pankadelt uue laenu saamine on väga raskendatud. Siiski pole Eesti nii äärmuses kui Jaapani ühiskond, kus läbikukkumine on kultuuriliselt vastuvõetamatu, mistõttu töötavad inimesed terve elu vaid ühes ettevõtted, ehitades seal oma karjääri, mistõttu keegi oma ettevõttega alustada ei soovigi ning väikeettevõtluse osakaal majandusest on väga väike.

EAS keskendub uuel eelarveperioodil ettevõtete terviklikule arengule. Loodetavasti saame selle tulemusel viie aasta pärast juba tõdeda, et Eesti ettevõtluse konjunktuur on tugevasti keskmiste ettevõtete kasvu suunas muutuma hakanud ning töötajate arv pöördub ettevõtluses taas kasvule. Sellega koos areneb ka pereettevõtlus ehk maa sool toetab laiemalt Eesti heaolu kasvu.