Palgakasv kiireneb, hõivekasv kahaneb

Tegemist on siiski normaalsete majandusprotsessidega ja imestamisväärset on kõiges vähe.

Ametlikel andmetel kasvas hõivatute arv III kvartalis eelmise aastaga võrreldes 1,1%. Selle numbriga on kahjuks suhteliselt vähe peale hakata, kuna see tugineb teadaolevalt vigasele 2012. aasta rahvaarvu hinnangule. Reaalselt on tööealiste inimeste arv sellest  Eestis ligi 5% väiksem (umbes 975 000) ja see erinevus kandub ka kõikidesse teistesse tööturgu iseloomustavatesse absoluutnumbritesse. Millised võiksid õigemad numbri olla, selgub loodetavasti 2014.aasta alguspooles, sest siis on statistikaamet lubanud tööturunumbrid rahvaloenduse tulemustega korrigeerida. Seni aga tuleb analüütikutel, poliitikutel ja otsustajatel pimeduses kobada.

Võib siiski arvata, et hõivatute arv kolmandas kvartalis mõnevõrra kasvas, samuti võib kindel olla, et töötute arv vähenes. Minu hinnangul on tõenäoline, et vähenes nii mitteaktiivsete kui ka aktiivsete inimeste arv, kuid esimeste puhul oli vähenemine kiirem. Võib oletada, et hõivatute arvu kasv pidurdub juba selles kvartalis nullilähedaseks ja ei saa välistada, et mõne kvartali jooksul on näha ka hõive langust. Põhjuseks on mõnede probleemsemate sektorite raskused – eelkõige tuleb nimetada ehitus- ja transpordisektorit, kuid ilmselt hakkab reformituul mõjutama näiteks ka õpetajate arvu.

Palgakasvu kiirenemises pole aga midagi üllatavat. Olukorras, kus tööturul on tugev struktuurne ebakõla, pole midagi muud lootagi. Lisada tuleb ka tugev surve madalapalgalistel ametikohtadel ning riigirahadest finantseeritavate sektorite (meditsiin, haridus) küllaltki tugev palgatõus. Madalamate palkade kasvusurve tuleneb eelkõige asjaolust, et seal rappis viimaste aastate hinnatõus reaaltulusid kõige valusamalt. Kui keskmine hinnatase on praegu 2008.aastaga võrreldes 15% kõrgem, siis toidukaubad on kallinenud 17% ja eluasemega seotud kulud 29,3%. Väikesepalgaliste ostukorvis on aga nende kaubagruppide osakaal oluliselt suurem kui keskmises ostukorvis. Lisades kaotatud reaaltuludele nõrgema positsiooni tööturul (tuleneb nii teadmatusest kui ka kergest asendatavusest), siis võib mõista, miks just sellesse gruppi kuuluvad inimesed lähevad Soome tööle või vähemalt kaaluvad seda tõsiselt. Eks ole seda ka tööandjad tajunud ja seetõttu ongi palgatõus kiirenenud.

Põhipalkade (tunnipalgad kajastavad küllaltki hästi just põhipalkasid) dünaamika viitab sellele, et keskmiselt on nad reaalväärtuses veel tiputasemest madalamal. Suurem mahajäämus on muudes teenindavates tegevuses (umbes 22%) ja kinnisvarasektoris (14%) – esimene kajastab tõenäoliselt vähemalt osaliselt ka kasvanud ümbrikupalkasid ja teine kinnitab asjaolu, et kinnisvarasektori parimad ajad on pikaks ajaks möödas [arvestades palgalangust III kvartalis, võib väita, et jutud kinnisvarabuumist kirjeldavad parimal juhul helesinist unistust]. Suhteliselt ulatuslikult on reaalpalgad tipust maas avalikus halduses, majutuses ja toitlustuses, kunsti, meelelahutuse, hariduse, ehituse, veevarustuse, veonduse ja laonduse valdkonnas; mõneti vähem tervishoius, haldus- ja abitegevustes ning finantssektoris. Reaalpalk on positiivses pooles põllumajanduses, mäetööstuses, töötlevas tööstuses, energeetikas ning info ja side valdkonnas ning sisuliselt ka kutse-, teadus- ja tehnikalases tegevuses.

Selline jaotus iseloomustab ühtelt poolt valdkondi, kus majandusarengud on head, kuid viitab ka tööjõu pakkumise ja nõudluse vahekorrale. Valdkondades, kus pakkumist on rohkelt või kus on suur osakaal madalat kvalifikatsiooni nõudvatel või kiiresti omandavatel ametitel, on ka palgatõus väiksem. Spetsiifilised oskused ja nõuded aga tõstavad üpris kiiresti palkasid. Tõenäoliselt on teatud mõju ka nn halli majanduse võimalustel – ümbrikupalkade (kasvõi osalise töötasuna) suur osakaal hoiab keskmist palka madalana. Ehitussektori suhteliselt kiire palgatõus sai ju alguse Maksuameti oluliselt intensiivsemast tegevusest. Väga võimalik, et töötajate registreerimisnõude kehtestamine, tõstab hõivatust ja palku veelgi. Muidugi töötab see meede aga üksnes juhul, kui selle järgimist ka kontrollitakse.

Oodata on hõive kasvu aeglustumist ja võib-olla, et lühiajalist vähenemist, kuid palgatõus püsib suhteliselt tugev. Siiski võib arvata, et hiljemalt järgmise aasta II kvartalist palgakasv mõnevõrra pidurdub (IV ja I kvartalis tulevad aastapreemiad ja palgatasemete ülevaatamised paljudes ettevõtetes, lisaks veel avaliku sektori palgatõus).

Ettevõtetel on viimane aeg mõelda sellele, mida tulevikus teha, sest see palganõudmiste kerge nõrgemine võib ka tulemata jääda, ning kui ta siiski tuleb, siis tõenäoliselt ikkagi lühikeseks ajaks. Muidugi võib alati loota, et tuleb uus hull kriis, mis võimaldab jälle palku kärpida… Sellele lootusele äriplaani ja tuleviku ülesehitamine võib aga olla üpris riskantne ettevõtmine vaatamata domineerivaks saanud pessimismimeeleoludele maailmas.