Ärgem andkem põhjust nimetada valitsuse liikmeid jobudeks

Eiki Nestor, Vilja Kiisler 10. veebruar 2014, 12:39

Nagu autode käibemaksu muudatustega  kiirustas valitsus eelmise aasta lõpus ka riigieelarve baasseadusega – soov asi mõne nädalaga ära teha oli suur. Tunnustan kolleege rahanduskomisjonist, kes said kaunis ruttu aru, et sellisel moel ei lõika me endale mitte näppu, vaid amputeerime käe, kirjutab sotsiaaldemokraat Eiki Nestor. 

Kõnealuse eelnõu teise lugemise jätkamine jõuab riigikogu suurde saali 12. veebruaril. Kuna jutt käib riigieelarvest, siis peab ta igal juhul olema tasakaalus - see on nagu aamen kirikus. Seda põhimõtet keegi ei vaidlustagi, isegi need „jubedad“ sotsiaaldemokraadid mitte. Tähelepanuta on aga jäänud, et sõnades kõige veendunumad tasakaaluprintsiibi pooldajad toovad juba aastaid riigikokku eelarve, kus kulud on tuludest suuremad.

Seejuures lükkub tulude ja kulude tasakaalu viimine aasta-aastalt edasi. Siiski on ka parempoolsed kolleegid hakanud mõistma, et tasakaalupõhimõtte järgmine pole tarvilik mitte vaid ühe eelarveaasta, vaid mitme aasta koosmõjus. Hea seegi.

Praegu arutlusel olev uus riigieelarve seadus kehtestab reeglid „struktuursele tasakaalule“, kus ajutised ja erakordsed mõjutused tasakaaluarvestusse ei lähe. Näiteks 2014. aasta eelarves on kulud suuremad kui tulud ehk siis nominaalis ollakse puudujäägis. Struktuurse tasakaalu reegleid järgides aga ülejäägis.

Kavandatav reegel muudab eelarve koostamise ja parandamise keerukaks seetõttu, et ühekordsete mõjutuste sisse- või väljaarvamine on olemuselt „must kast“.  Me ei saa täiesti  kindlad olla, milliseid tulude ja kulude näitajaid peetakse ühekordseks ja milliseid mitte. Näiteks erines valitsuse ja Euroopa Komisjoni arvamus 2014. aasta eelarve struktuurse tasakaalu kohta tervelt 0,5 % võrra SKPst.

Uus reegel veel ei kehti ja isegi selle kehtimisel poleks seekord seadust rikutud – ka komisjoni hinnangul jäi riigieelarve ülejääki, kuigi valitsuse pakutust väiksemasse. Seadus peaks olema selge ka juhuks, kus Eesti valitsuse plussmärgiga hinnang muutub komisjoni arvates miinusmärgiliseks ehk siis mitte tasakaalus olevaks. Kuidas peaks riigikogu sellisel juhul käituma? Riigieelarve valitsusele tagasi saatma? Eelarvepositsiooni kohustuslikus korras parandama?

Sisuliselt õige põhimõtte sätestamine ei saa aga jätta liiga palju küsimärke parlamendile. Parlament saab teha ainult neid muudatusi, mis struktuurset tasakaalu allapoole ei too. Just siin vajab eelnõu suuremat selgust, kui seal praegu kirjas on. Kuigi vaidlusi ei saa lõplikult välistada, peaks vähemasti rahanduskomisjon olema võimeline struktuurse tasakaalu hindama.

Kõige karmimad eriarvamused valitsevad eelarve baasseaduse osas seni arengukavade küsimuses, kus rahandusministeerium ei soovi olemasoleva aja- ja raharaiskamise ning „lootusetu loomingu“ vallas mitte midagi muuta. Arengukavad sünnivad täna nii, et nende koostajad võtavad kokku hulga häid ja vajalikke mõtteid ning kavandavad siis konkreetseid tegevusi. Vahel julgevad nad lisada ka kava elluviimiseks vajaliku raha hulga. Ja pea alati järgneb kohustuslikus korras märge, et kava rahastatakse vastavalt riigieelarve võimalustele. Seejärel võib vastava arengukava ilma puhkpilliorkestrit kohale kutsumata maha matta.

Tõsi, minister saab ehk valitsuse pressikonverentsil korra rinna kummi ajada ja suhtekorraldajad midagi positiivset toota. Pole aga mingitki lootust, et seda kava keegi kunagi täide viiks, sest neid võimalusi lihtsalt ei teki. Siit ka lihtne ettepanek luua arengukavade asjus kord majja, vältimaks mõttetut tööd ja riiulitel tolmuvate kaustade hulka.

Iseenesest on suuremate eesmärkide seadmine ja nende saavutamiseks plaanide koostamine õige ja vajalik tegevus. Tähtsamad arengukavad peavad olema konkreetsed ja saama riigikogu kinnituse. Aga seda tuleb teha moel, kus saadikutel on võimalus koostöös valitsusega ka muudatusi teha ja mitte ainult kuulata ja teadmiseks võtta, nagu praegu.

Valitsus peab edaspidi andma riigikogule aru, kuidas kavasid on täidetud, ja mis kõige tähtsam – kui midagi jääb tegemata, siis neid muutma. Vaid sellisel juhul tõuseb riiklikest arengukavadest tulu. Rahandusministeeriumile meeldib aga tänane kord, mis ei too eelarve koostamisel juurde mingeid kohustusi, kuid mis muudab kogu arengukavade koostamise sisult mõttetuks.

Eelnõus on veelgi vastamata küsimusi, mis samuti vajavad selgust. Kui me ikka soovime ka tegelikult ajada vastutustundlikku rahanduspoliitikat ja mitte ainult ärbelda. Ei tohiks ju anda võimalust nimetada meie oma valitsuse liikmeid jobudeks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
14. February 2014, 15:09
Otsi:

Ava täpsem otsing