Riigiabi otsust oodates müüb Estonian Air usaldust

25. märts 2014, 07:04

Estonian Airi areng on läinud tõusude ja mõõnadega. Praegu on vahepealsed tormid lennufirma ümber pisut taltunud ning firmat arendatakse loodetavasti mõistlikul viisil, aga mineviku taak võib selle tulevikku tugevalt kõigutada, kirjutab lennundusekspert Toomas Peterson.

Alates 2009. aastast on riik lennufirmasse paigutanud 57,2 miljonit eurot kapitalimaksetena ning garanteeritud laene 40,7 miljonit eurot, millest teadaolevalt on 24,9 miljonit välja makstud. Euroopa Komisjoni (EK) konkurentsi peadirektoraat on alustanud uurimist, kas neid maksed saaks käsitleda kui riigiabi. Kui see on nii, siis tuleb Estonian Airil need summad riigile tagastada, mis tähendaks tema eksistentsi lõppu. Arvan aga, et komisjoni otsus ei tule enne sügist, pigem kevadel, seda enam, et hiljuti avaldati uus riigiabi reeglistik.

Ametnike meelevallas. Kui süüvime EK regulatsiooni konkurentsi ja riigiabi osas ning vaatame analoogseid otsuseid nt Air Malta ja Malevi kohta, võime leida üldsõnalisi juriidilisi väiteid. Korduvalt on räägitud riigiabi andmise võimatusest, kui rikutakse vaba turu tingimusi; mainitud on ka, et raskustes olevale firmale võib päästmise abi anda ainult üks kord kümne aasta jooksul jne. Mis kokkuvõtvalt tähendab, et Brüsselist tulevad otsused on küllaltki suurel määral ametnike meelevallas.

Kahjuks ei ole Eesti riigil praegu sellist esindajat Euroopa lennundusstruktuurides, kes suudaks arendada koridoridiplomaatiat. Tundub, et meie nii Tallinnas kui Brüsselis baseeruvate ametnike jõud ja tarmukus ei ole piisavad asjaga tegelemiseks. Seetõttu on ainukeseks võimaluseks värvata advokaate, kes meie ja meie raha eest räägivad euroopa ametnikega arusaadavat juriidilist keelt ning toovad meile loodetavalt rõõmusõnumeid.

Juhul, kui aga Brüsseli otsused on Estonian Airi jaoks negatiivsed, võiks kaaluda täiesti uue, 5-6 lennukiga opereeriva ning umbes kümnesse Euroopas meie jaoks tähtsamasse sihtpunkti lendava lennufirma loomist, millele tulenevalt kehtivatest regulatsioonidest saaks omapoolse sissemaksu teha ka Eesti riik.

Aga milleks meile üldse Estonian Air? Kas Adam Smithi nn nähtamatu käsi (eh siis vaba turumajandus) suudaks tagada Tallinnast lähtuvad regulaarreisid tähtsamatesse Euroopa sõlmpunktidesse? Ilmselt siiski mitte. Arvestades turu väiksust ja järjest tihenevat konkurentsi, peab Euroopa ääremaal asetsev väike riik ilmselt mingil moel oma lennufirmat toetama. See ei pruugi tähenda ilmtingimata omanikuks olemist, sest nagu näitab ajalugu, võivad riigi kui omaniku esindajad oma väljaütlemiste ja tegudega olla firmale kohati kahjulikudki.

Eeskätt tuleb aga silmas pidada, et lennufirmad on müünud ja müüvad ka edaspidi peamiselt usaldust. Usaldus tähendab nii lennuohutuse reeglite täitmist kui kliendi lootust, et firma finantsiline seisund lubab tal lende teha ka tulevikus, mistõttu pankrotiohuga ähvardamine, eriti tema omaniku esindaja poolt, on äärmiselt vastutustundetu.

Seega soovitan poliitikule ja ametnikele, kes on seatud tegelema Estonian Airiga, juhinduda Franciscusele Assisist või ka Kurt Vonnegutile kuuluvast ütlusest – annaks Jumal mulle jõudu muuta asju, mida ma muuta saan, meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa ja tarkust nende kahe vahel vahet teha.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. March 2014, 12:44
Otsi:

Ava täpsem otsing