Kas sellist euroliitu tahtsimegi?

1185-aripaev 30. aprill 2014, 08:34

Kui Äripäev valmistus kümme aastat tagasi kirjutama juhtkirja, kus pidime võtma selge seisukoha Euroopa Liiduga liitumise poolt või vastu, ei teinud me juhtkirja arutelu oma tavapärases,  juba veidi kulunud koosolekuruumis. Ei, me panime ühes hotellis kinni kena seminariruumi ja lasime serveerida korraliku õhtusöögi. Euroopa Liiduga ühinemine oli niivõrd tähtis, kõigile kordaminev teema, selles asjas ei saanud tavalisel viisil seisukohta kujundada.

Kui me nüüd, kümme aastat hiljem, küsime endalt, kas sellist Euroopa Liitu tahtsimegi, siis mida me näeme? Raha oleme Euroopa Liidust kõvasti saanud.  Nii mõnigi hiiglaslik teearendusprojekt oleks ilma liiduta olemata jäänud. Meie teede üldine olukord halvem, kui see praegu on. Samas, mõne projekti puhul on tekkinud küsimus, kas seda on nii suurejoonelisena ikka vaja. Kas võimas viadukt, mille üks ots suubub piltlikult öeldes karjamaale kahe lehma vahele, on hädavajalik?
Asjaajamise uimasus ja bürokraatia rohkus meid pole kohutanud, sest see oli ette teada. Nalju banaanide kõveruse vastavusele euronõuetega oskasid kõik teha juba kümme aastat tagasi.

Muidugi võiks olla bürokraatiat vähem ja euroametnikud nobedamad. Viimaste aeglusest hullem on aga formaalne avatus, mis tegelikus elus ei toimi. Näiteks võiksid ka Eesti ettevõtjad justkui osaleda riigihangetel teistes liikmesriikides. Tegelikkuses aga kaitsevad paljud riigid siiski oma siseturgu ja reaalselt pole sealsetele hangetele võimalik väljastpoolt siseneda.

Selged plussid Euroopa Liidus olemisele on võimalus viisavabalt reisida paljudes riikides, õppida eri ülikoolides ja muidugi kaubavahetus liikmesriikidega. Võimalik, et kui me poleks liitunud ELiga, oleks meie eksport-import praegusest rohkem seotud USAga, mis poleks kindlasti halb. Samas oleks suure tõenäosusega suurem ka meie seotus Venemaaga, mille ebastabiilne majandus ja ettearvamatu poliitika head Eesti ettevõtjatele ei teeks.

Mida veel ootame Euroopa Liidult? Tõeliselt suurte projektide elluviimist. Tahame Rail Balticut ja et leedukad selles asjas mõistuse pähe võtaksid. Tahame merealust tunnelit Soomega. Rahvuslikku uhkust paisutavalt loodame, et jätkub Eesti tippjuhtide palkamine Euroopa suurfirmade ladvikusse.

Tollel kevadisel õhtul kümme aastat tagasi vaidlesime päris tuliselt õhtusöögilaua taga. Oli palju selgeid nii poolt- kui ka vastu argumente. Mõni kolleeg üllatas ootamatult rahvuslike vaadetega ja teine osutus paduliberaaliks.

Ent ühisele seisukohale me jõudsime. Mitte majanduslikud argumendid polnud need, mis otsustavaks said. See oli hoopis ühine tunne, et Euroopa Liit koos NATOga on midagi sellist, kuhu on oluline kuuluda nii emotsionaalselt kui turvatunde pärast.

Kirjutasime tollal oma 30. aprilli juhtkirjas nii: „Eesti eesmärk peaks olema, et järgmises ringis NATO ja Euroopa Liiduga ühineda soovivad riigid tahaksid olla nagu Eesti, sammuda mööda samasugust eduteed.“ Sel ajal oli Eesti veel tuntud kui sitke Balti tiiger, kes arenes kiirelt nii majanduslikult kui tehnoloogiliselt. Meid teati kui ettevõtte tulumaksu kaotajaid ja tolles ajahetkes ulmeliste tehnoloogiate kasutusele võtjaid.

Küll tahaks, et Euroopa Liiduga liitumise 20. aastapäeval oleks meil jälle midagi maailma vapustavat ette näidata.

 

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. May 2014, 11:36
Otsi:

Ava täpsem otsing