Arco aktsionäride vahel puudub usaldus

5. juunil peetud Arco Vara aktsionäride üldkoosoleku järel on püstitatud kahtlused ettevõtte nõukogu lojaalsuse osas. Nõukogu liikmena hääletasin minagi 13. mail aktsiakapitali suurendamise küsimuse üldkoosoleku päevakorda lülitamise eelnõu poolt väga selgetel kaalutlustel – aktsionäridel peab olema õigus ja võimalus selles küsimuses oma arvamust ja seisukohta avaldada. Otsuse poolt ja vastu saavad hääletada ainult aktsionärid. Nõukogu ei oma siin hääleõigust, vaid võimalust selline küsimus üldkoosoleku päevakorda lülitada. Selleks on nõukogu otsus olemas. Teadaolevalt pole mina Arco Vara aktsionär ja mul puuduvad äriühingus sellega seonduvad huvid.

Mis puudutab Arco Vara laiemalt, siis aastaid tagasi Arcos domineerivat rolli omanud aktsionäride teadlik vastandumine mõnele teisele suuraktsionärile ning eesmärgipärane tegevus ettevõtte käekäiku ja arengut puudutavate küsimuste arutamisest ja otsustamisest eemalehoidmiseks on kujundanud olukorra, kus teatud aktsionäride vahel puudus (ja puudub ka praegu) usaldus üksteise ja vastastikuste nägemuste suhtes. Muu hulgas on sellele oluliselt kaasa aidanud ka nõukogu kummaline ja häid tavasid eirav töökorraldus, millega nõukogu liikmena olen viimastel aastatel kokku puutunud. Ma ei ole õigeks pidanud sellel olukorrale varem avalikult tähelepanu juhtida eeldusel, et elementaarsed küsimused on lahendatavad nõukogu sees, aga tegelikkus on kujunenud teistsuguseks.

Kuude ja aastate kaupa on tulnud börsiettevõttes tähelepanu juhtida ja mõlema nõukogu esimehega vaielda sellistes küsimustes nagu nõukogu koosolekute kokkukutsumise kord ja mõistlikud tähtajad, samuti nõukogu liikmele vajaliku info saamine päevakorras olevate küsimuste kohta mõistliku aja jooksul enne koosolekut. Ette on tulnud nõukogu liikme poolt küsimuste päevakorda lülitamise eesmärgipärast ja  tahtlikku eiramist ning pikema aja jooksul sisulistele küsimustele vastamata jätmist või selleks kunstlike põhjenduste otsimist.

Näiteks on edastatud nõukogu koosoleku teade enne nädalavahetust ja kolm päeva enne planeeritavat koosolekut olukorras, kus osa nõukogu liikmeid elab välismaal ja on ilmne, et sellise aja jooksul pole võimalik ei neil ega ka Eestis aktiivselt tööga seotud nõukogu liikmetel koosolekuks aega planeerida. Korduvaid ettepanekuid nn korraliste nõukogu koosolekute regulaarse ajagraafiku määramiseks ei ole kuulda võetud. Lisades siia Eestis alaliselt mitteelavatele nõukogu liikmetele igasuguste lähetuskulude kompenseerimise lõpetamise, siis pole raske aimata, mis eesmärgil sellist töökorraldust on pika aja jooksul praktiseeritud. Eesmärk on teatud isikute aktiivsema ja sisulisema osalemise välistamine nõukogu töös. Tõsi, paar viimast korda on tõesti nõukogu koosolekust ka pikemalt ette teada antud, sest kirjeldatud töökorraldus on hakanud tõsiselt mõjutama koosolekutest osavõttu.

Kui siia lisada veel nõukogu liikmetes tähelepanu köitnud eelneva ajaperioodi (enne praeguse nõukogu ametiaega) teatud tehingute ja kulutuste majanduslik põhjendatus ning nende kohta korduvalt esitatud küsimustele vastamata jätmine ja meeleheitlik tegevus nende arutamise vältimiseks, siis tekib küsimus, kas nõukogu on vaid formaalsus, mille olemasolule saab vastutuse kerkimisel tugineda (nõukogu teadis, nõukogus arutati ja otsustati jms). Minul on börsiettevõttest, selle organite tegevusest ning äriühingu avatusest aktsionäridele ja avalikkusele teatud kohustuslike nõuete täitmiseks teistsugune ettekujutus.

Eeltoodu ei puuduta minu hinnanguid praeguse juhataja Tarmo Silla aadressil. Minul on nõukogu liikmena tema tegevusest Arco Vara juhina jäänud positiivne mulje. Konkreetsed mõtted ja selged tegevuskavad, eesmärgile suunatud küsimuste püstitamine nõukogu ees - see oleks tema kokkuvõttev iseloomustus. Samas peab arvestama, et juhataja saab ettevõtte tegevust kujundada lähtudes ettevõtte majandusseisust, reaalsetest võimalustest ja rahalistest ressurssidest. Loodan, et Tarmo peab vastu ja säilitab teotahte.