Ajaloo lõpust 20 aastat hiljem

Kui F. Fukuyama kakskümmend kaks aastat tagasi oma nüüd kurikuulsana tunduva „Ajaloo lõpu“ kirjutas, tundus tema raamat igas tükis õige olevat. Lugejaid hämmastas ehk üksnes see, et autor oskas toimuvat nii kiiresti ja loogiliselt tõlgendada. Ka paar aastat hiljem näis WTO asutamine  kinnitavat, et Fukuyama polnud eksinud ning et inimühiskonnas on  evolutsioonilised otsingud lõppenud  ja maailm liigub nüüd otseteed läänelikele väärtustele rajaneva ja üha enama globaliseerumise suunas.

Tegelikult hakkas elu sellest paljudele meeldinud visioonist üsna pea kõrvale kiskuma. Kui jätta hetkeks kõrvale ka praeguse momendi kõige teravam poliitiline konflikt - Venemaa ja Lääne kokkupõrge Ukrainas, jääb ikkagi alles ohtlikult palju selliseid kohti, kus asjad kakskümmend aastat tagasi loogilisena tundunu suunas pole liikunud.

Nii sai üsna pea pärast WTO lepingu sõlmimist selgeks, et WTO raames pole kaubanduse liberaliseerimisega edasiminek kuigi lihtne, kui lähiajal üldse võimalik. Seda takistasid vähemalt kahesugused asjaolud. Esiteks globaliseerumise mõjul süvenev ebavõrdsus (kuigi on ka neid, kes vastupidist väidavad), teiseks usalduse vähenemine riikide vahel. Arenevate riikide arvates ei kujunenud turgude avanemine sugugi kahepoolseks ning et arenevad riigid lihtsalt jätsid mitmesuguseid mittetariifseid barjääre kasutades oma turud arengumaadele avamata.  

Teisest küljest pani ka arenenud maid endid senisel kursil edasimineku kasulikkuses kahtlema  Hiina võime haarata välkkiirelt endale suure osa maailma tarbekaupade turust, tõusta seejärel maailma suuruselt teiseks majanduseks ja hakata ohustama USA esikohta.

Kolmandaks pani maailma finantskriis paljusid kahtlema valitseva majandusmudeli jätkusuutlikkuses, veel enam aga õigluses. Tõi kaasa teravama vastandumise nende vahel, kes soovisid mudelit säilitada või muuta.

Kokku on sellised arengud tekitanud olukorra, kus mitte ainult arvude maagia ei sunni 2014. aastat võrdlema 1914. aastaga. Paralleele ju jätkub.

Nii nagu sada aastat tagasi, on maailmamajandus ka nüüd globaliseerunud. Ja nii nagu siis, on ka praegu neid, kes tahavad selles maailmas endale paremat positsiooni, ja neid, kes püüavad endisi positsioone säilitada.Seepärast pole midagi ootamatut ka selles, et maailmas on alanud väiksema või suurema eduga võidujooks vabakaubanduspiirkondade arendamise nimel.

Ukraina pärast läks vastuseis selles võitluses nii tuliseks peamiselt sellepärast, et Ukraina pole  Jugoslaavia, Iraak või Liibüa ning oli varem aastasadu väga olulise osana kuulunud Venemaa koosseisu.

Kuigi olukord Ukrainas on keeruline ja võib ajalugu arvamatul moel mõjutada, pole õige kogu oma tähelepanu Ukrainale kontsentreerida, kuivõrd praeguse põlvkonna tulevikult palju fundamentaalsema tähendusega protsessid arenevad hoopis mujal: Vaikse ookeani ja mõningal määral ka Atlandi kallastel.

Sellest, millist mõju maailmale hakkab osutama näiteks 12 riigi Vaikse ookeani vabamajanduspiirkonna (TPP) sünd ja milliseks kujunevad USA ja Euroopa Liidu kaubandusläbirääkimiste tulemused,  hakkab  maailmamajanduses järgmise paarikümne aasta jooksul sõltuma palju enam kui sellest, et päev pärast Vene-poolsete sanktsioonide kehtestamist telliti Kamtšatka kalatööstuselt sõna otseselt pimesi, see on kaubale ainsat pilku heitmata, kaheksa tuhat tonni heeringafileed, Valio vähendas tootmist või et kõigele vaatamata avasid Exxon ja Rosneft Kara meres pidulikult Venamaa kõige põhjapoolsema puurimisplatvormi Putini tunnustussõnade saatel.

Maailma ja tema majanduspoliitilise näo tulevikku ei otsustata ju enam ainuüksi  Põhja-Atlandi piirkonnas, veel vähem aga Venemaa ja Lääne vahelises võitluses, vaid Vaikse ookeani basseinis, millist on saamas vaatamata tema kaugusele ülekaalukalt tähtsam majanduspiirkond kui seda on Atlandi kallastel. Kuid sellel, milline saab olema lähiaja Euroopa,  on Lääne ja Ida jõukatsumisele Vaikse ookeani ääres kindlasti tuntav mõju.

Kaalul pole ju üksnes kaubanduse ja majanduse küsimused, vaid palju enamat.  Pole ju kõik see, mis meie arvates on loomulik, õige ja  õiglane on, suure osa maailma arust seda sugugi. Meeldib see meile või mitte, aga euroopalikke põhimõtteid aktsepteeritakse tihti üksnes ajaloolistel või pragmaatilistel põhjustel. Kui tingimused muutuvad, ei pruugi nii enam sugugi jääda.

Võtkem näiteks need 12 riiki, kes osalevad hetkel Vaikse ookeani majanduspiirkonna loomisel. Kui USA, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa kuuluvad vastuvaieldamatult ühte kultuuriruumi millega Jaapan on viimase 70 aasta jooksul tihedalt seotud ja kuhu ka Singapur oma pragmaatilise lähenemise poolest kuulub, siis Vietnami ja Brunei puhul seda eeldada küll ei saa. On päevselge, et tegu on pragmaatilise ühendusega mingi eesmärgi saavutamiseks ja päevselge on ka see, kelle mõju neutraliseerimiseks see ühendus tekib. Meile on oluline, et nendest arengutest ei kasvaks välja midagi ebameeldivamat kui see, mida täna võime näha Ukrainas.

Paraku võib Ukrainas toimuv seda euroopalikule maailmakorraldusele palju olulisemat võitlust oluliselt  mõjutada. Ajaloost teame, et  Venemaa, vaatamata oma nõrkustele, puudustele (sealhulgas demokraatia puudumisele), vigadele ja sellele, et teda tihti euroopalike väärtuste kandjaks üldse ei peeta, on sada ja ka seitsekümmend aastat tagasi osutunud kaalukaks teguriks võitlustes euroopalike väärtuste püsimajäämise eest. Kas see ka seekord nii on, sõltub sellest, kuidas laheneb kriis Ukrainas.