Äri on hea ajada riigis, kus võim sõna ei murra

Viimase kümnendi jooksul on Eesti riik andnud mitmeid konkreetseid ettevõtluskeskkonda oluliselt mõjutavaid lubadusi. Näiteks on tulumaksuseaduse varasemate redaktsioonidega lubatud alandada tulumaksumäära kuni 18 protsendini. Praegu on nimetatud määr 21 protsenti ja kehtiv seadus lubab seda langetada protsendi võrra järgmisel aastal. Paljude tööstusettevõtjate seisukohast oli oluline ka loodusvara kasutustasude tõusugraafiku kinnitamine kuni 2015. aasta lõpuni. Märkimist väärib ka seaduseandja 2007 kevadel antud lubadus toetada taastuvenergia tootjaid 12 aasta jooksul pärast tegevuse alustamist.

Kõigi nimetatud õigusaktides sisalduvate lubaduste täitmisega on olnud või on probleeme. Siiani on neist suuremate muutusteta täidetud vaid lubadust maksta taastuvenergia toetust, kuid nüüd on riigikogus arutlusel regulatsiooni mahukam korrigeerimine, sest ilmnenud on toetuse liiga helde iseloom ja võimalik vastuolu riigiabi reeglitega.

Põhiseadus ei kohusta seadusandjat ega valitsust ühtki eelnimetatud lubadust andma, kuid  riigivõimul on loomulikult õigus seda teha. Riigikogul on ju sisulistes poliitilistes ja eriti maksupoliitilistes valikutes – milline maks või tasu, missuguses ulatuses ja millal kehtestada – lai otsustusruum. Põhiseadus keelab aga antud lubaduste kergekäelise murdmise ja sellega ettevõtluskeskkonnale hoobi andmise. Põhiseadus kaitseb ettevõtjaid.

Detsembrikuises kaevandustasude otsuses kordas riigikohus üle sõnapidamise olulisust ning selgitas, millistel riigivõimu antud lubadustel on eriline kaal. Kohus rõhutas, et seadusandja ja valitsus on õigustatud oma varasemaid valikuid küll ajakohastama, kuid sellega ei tohi ülemäära kahjustada kehtivat regulatsiooni usaldanud isikuid. Kohus leidis, et eriti ettevaatlik tuleb olla nende lubaduste ümbervaatamisel, mis on seotud konkreetse tähtajaga: „Mida lühem on tähtajalise regulatsiooni tähtaeg, seda kaalukamad peavad olema õigustused õiguspärase ootuse põhimõtte riiveks.“

Seega manitseb riigikohus seaduseandjat ja valitsust hoolikalt läbi kaaluma tähtajaliselt antavaid lubadusi, sest nende enneaegne muutmine üldreeglina petab ettevõtjaid. Sellist olukorda saab küll tagantjärgi õiguskantsleri ja kohtu abil korrigeerida, nagu näitab hiljutine kaevandustasude kaasus. Sellised sündmused aga ei taasta kohe usaldust seadusandja ja valitsuse vastu. Riigivõimu „Annan sõna, võtan sõna”-käitumine kahjustab ettevõtjate usku ettevõtluskeskkonna stabiilsusesse ning näitab valitsejate arrogantsi. Nii tekib kergesti tunne, et ei julge, aga ka ei taha investeerida sellises keskkonnas.

Üks võimalik järeldus siit on, et parim viis oma sõna pidada on seda mitte anda. Kergekäelisi lubadusi ei tasu tõepoolest anda. Kui maksumäärad, tasud ja toetused ei ole seotud kindlate tähtaegade ja selgete lubadustega, kavandab ettevõtja enda tegevust teisti, võtab teadlikult suurema riski. See muidugi ei tähenda, et riik võiks üleöö lõpetada määratlemata ajaks lubatud toetuste maksmise või rabavalt muuta maksumäärasid (nagu tehti 2009. aastal käibemaksuga) ka siis, kui selleks nähakse tungivat vajadust.

Riigivõimu lubadustele suure kaalu andmine on ennekõike positiivne. Selline käsitlus ehk lubaduse kõrge väärtustamine võimaldab riigil näidata enda tõsist seotust sellega ja anda julgustust investeerimiseks, sealjuures välisinvestoritele.

Eesti riigi edukus sõltub suuresti sellest, kui tugev on siinne ettevõtluskeskkond. Seda mõjutavad loomulikult paljud globaalsed protsessid, kuid alahinnata ei saa ka kohapeal tehtud otsuseid. Riigieelarve tasakaalu, valuuta tugevuse jms kõrval on oluline ka õiguskorra stabiilsus. Kui ettevõtjatele antakse õigusaktis selge lubadus, siis peab sellel olema eriline tähendus, mis näitab vastava poliitilise eesmärgi väärtust ja annab ettevõtjatele kindluse selle püsimises. Vaid väga erandlikel asjaoludel (nt ulatuslik majanduskriis) võib riigil siiski puududa võimalus lubadust pidada. Riigis, kus sõna ei murta, on aga parem äri ajada.