Sven, töötukassas pole teie raha!

Töötukassa – sisuliselt riigi, töötajate ja tööandjate loodud kindlustusselts mustade päevade vastu – oli oma sünnihetkel suurepärane tegeliku ja sisulise sotsiaalpartnerluse näide. Koos teeme tööd, koos teenime raha, koos paneme kõrvale ka halbade aegade tarbeks. Töötukassaga oli hea näide illustreerimaks Eestit kui paindlikku ja tõhusat riiki.

Kolmapäeval parlamendis suure tõenäosusega heakskiidu saav riigieelarve seadus paneb punkti pikale afäärile, kus üks kolmest lepingupartnerist on ülejäänud kahest – töötajatest ja tööandjatest – järjekindlalt üle lasknud. See on sündinud sammhaaval ja hiilimisi, nii et kalendris polegi üht kindlat kuupäeva sotsiaalpartnerluse leinamiseks; ometi on selles sogases vees järjekindlalt ära lahustunud kõigepealt töötajate ja tööandjate üheskoos kogutud raha ning takkaotsa ka kogu partnerluse põhimõte ise.

Riigieelarve seaduse lõpust leiame paragrahvi 119, mis põlistab jäädavalt töötajate ja tööandjate kõrvalejätmise tööturu kujundamisest, mis oli ometi töötukassa loomise tüvimõte. Eelnõu ütleb, et töötuskindlustusmakse ettepaneku tegemiseks peab töötukassa nõukogu õigustama oma ettepanekut nelja aasta majandusprognoosiga, milliseid ei koosta tõsiseltvõetaval tasemel isegi rahandusministeerium ega Eesti Pank. Kui eelnõu varasemas versioonis tohtis valitsus maksemäära omatahtsi muuta vaid „mõjuval põhjusel“, siis kolmapäeval saali jõudvast versioonist on see sümboolnegi piirang kadunud, või õigemini liikunud teise kohta: selgub, et hoopis nõukogu tohib maksemäära muutmiseks teha ettepaneku vaid „mõjuval põhjusel“.