Tamsar, raha on alles

18. veebruar 2014, 09:48

Rahanduskomisjon käsitles tööandjate keskliidu kirja töötuskindlustusmakse määradest riigieelarve seaduse eelnõus, milles tehakse ettepanek jätta töötuskindlustuse seaduse muudatus riigieelarve seaduse eelnõust välja. Rahanduskomisjon jäi seisukohale, et töötuskindlustusemakse määrade kehtestamise regulatsioon on seotud riigieelarve baasseadusega, kirjutab riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester (IRL).

Kuna töötukassa moodustab suure osa valitsussektori tuludest ja kuludest, mõjutavad need valitsussektori kui terviku eelarvepositsiooni. Riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve koostamisel jälgitakse kogu valitsussektori eelarvereeglite täitmist ning seetõttu on vajalik arvestada kõigi valitsussektorisse kuuluvate asutuste eelarvepositsioonidega. Seega on oluline siduda töötukassa eelarvepositsiooni mõjutavad otsused riigieelarve protsessiga ning samuti tagada keskpika perioodi tulubaasi ennustatavus. Baasseadusega plaanitud muudatused ei mõjuta töötukassa autonoomiat ega sotsiaalpartnerluse põhimõtteid, kuivõrd töötukassa nõukogu roll maksemäärade kehtestamise ettepaneku tegemisel ei muutu.

Tööandjate juht Toomas Tamsar leiab, et sogases vees on järjekindlalt ära lahustunud kõigepealt töötajate ja tööandjate üheskoos kogutud raha ning takkaotsa ka kogu partnerluse põhimõte ise. Ausalt öeldes jääb mulle arusaamatuks, kuidas ja mis mõttes on kogutud raha ära lahustunud. 2013. aasta lõpu seisuga on töötukassa reservides üle viiesaja miljoni euro, mis on vajalik puhver võimalike tulevaste majanduskriiside korral väljamaksete tagamiseks. Keegi ei ole kunagi töötukassa vahendeid mingil muul "riiklikul" otstarbel töötukassa väliselt kasutanud ning seda võimalust ei anna ka kõnesolev eelnõu.

Edasi jõuab tööandjate juht arusaamisele, et riigieelarve seaduse paragrahv 119 põlistab jäädavalt töötajate ja tööandjate kõrvalejätmise tööturu kujundamisest, mis oli ometi töötukassa loomise tüvimõte. Kui lugeda nii seaduseelnõu kui ka seletuskirja, tulevad kirjeldatud eesmärgid selgelt välja, ja seda hoopis teistsuguse arusaamaga. Eelnõuga ei muudeta kuidagi sotsiaalpartnerluse põhimõtteid. Sarnaselt kehtivale korrale teeb ettepaneku töötuskindlustusmakse määrade kehtestamiseks töötukassa nõukogu ja määrad kehtestab vabariigi valitsus. Eelnõuga muudetakse vaid nõukogu poolse ettepaneku esitamise tähtaega ja määrad kehtestatakse senise ühe aasta asemel neljaks aastaks. Muudatused on vajalikud selleks, et tagada riigi finantsjuhtimise protsessi ajaline kooskõla ning maksukeskkonna stabiilsus ja ennustatavus. Pikemaajaliseks eesmärgiks on saavutada tsükliülene stabiilne määr, mis aitab töötukassal majanduskasvu aastatel säilitada või kasvatada reserve, et neid sujuvalt ilma määrasid muutmata majanduslanguse ajal kasutusele võtta.

Tamsar leiab, et töötuskindlustusmakse ettepaneku tegemiseks peab töötukassa nõukogu õigustama oma ettepanekut nelja aasta majandusprognoosiga, mille suguseid ei koosta tõsiseltvõetaval tasemel isegi rahandusministeerium ega Eesti Pank. Kuid ometi on töötukassa siiani lähtunud rahandusministeeriumi neljaaastasest majandusprognoosist ja teeb seda ka edaspidi. Kui kogu valitsussektori (sh näit. riigieelarve, haigekassa, kohalike omavalitsuste) finantsjuhtimine toimub keskpikal strateegilise planeerimise ajahorisondil ehk nelja aasta perspektiivis, siis ei ole kuidagi põhjendatud selle ühe osa eelarve planeerimine vaid ühe aasta vaates. Keskpika planeerimise vajadust kirjeldasin ma juba eespool.

Ja et ära võtta võimalikud kahtlused valitsuse võimalusest maksemäära omatahtsi muuta „mõjuval põhjusel“, siis eelnõu viimase versiooniga täpsustati seda, kust tuleb algatus juba kehtivate tulevaste aastate määrade muutmiseks. Kuna on loogiline, et see tuleb töötukassa nõukogult, võeti kahetimõistetavuse vältimise huvides see võimalus maha määrade kehtestamist puudutavast lõikest ja tõsteti see määrade osas ettepaneku tegemist puudutavasse lõikesse.

Kui menetlesime riigikogus üle kahe aasta tagasi haigekassa ja töötukassa finantsreservide konsolideerimist riigi kassareserviga, siis nägid partnerid ohtu omandiõigusele. Kardeti ka töötukassa autonoomia vähenemist. Emotsionaalselt püüti luua pilti, et kassade finantsvahendid on kadunud ning töötukassa pangaarvetel hakkab vastu puhuma vaid külma tuult. Reaalsus oli teine. Töötukassa on endiselt oma raha peremees. Kassade raha kasutatakse vaid nende ülesannete täitmiseks ja ühelgi moel ei ole piiratud nende õigust käsutada ja kasutada oma vara. Kassad ei kanna finantskahju isegi siis kui tulusus on rahapaigutusel negatiivne. Riik maksab töötukassale riigi kontsernikonto koosseisu kuuluval arvelduskontol hoitavate vahendite jäägilt intressi, mille suurus on võrdne riigi likviidsete finantsvarade tulususega. Tagatud on pangakontoga sarnane likviidsus, kuid rahaturufondile sarnane intressitulu.

Töötuskindlustusmakse määr alanes 2013 aastal 1,2% ja seda töötukassa nõukogu ettepanekul. Kui jätta emotsioonid kõrvale, siis tänases majanduskeskkonnas tuleks läbi analüüsida, kas aeg on küps järgmiseks töötuskindlustusmakse määra langetamiseks. See vähendab tööjõuga seotud kulusid, suurendab tootlikust ning aitab kaasa majanduskasvule. Ja ettevõtjatele soodsa majanduskeskkonna loomine on parempoolsete üks kindlaid soove, sest riigi maksutulu saab üldjuhul tulla ikka vaid ettevõtjate poolt loodud lisandväärtusest.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
20. February 2014, 10:42
Otsi:

Ava täpsem otsing