Valimisliidud saadeti enneaegu hingusele

Väikevaldade puhul on jabur eeldada, et neis kõigis tegutsevad ilmavaatel põhinevad erakonnad. Erakonnad tegutsevad küll, kuid mitte ilmavaate alusel, vaid poliitilise katusena, mis kohaliku eliidi vägisi oma hõlma alla kisub.

Peale on kasvamas põlvkonnad, kes ei looda erakondadelt midagi ega usu võimalusse nende kaudu ühiskonda muuta. Kui praegused riigikogu erakonnad on kahmanud endale suure tüki riigieelarvest ja loonud kartelli, siis ei tähenda see, et erakonnad kui sellised ei saa ja ei või normaalselt toimida.

Ausa konkurentsi puhul ei tohi erakondade ja valimisliitude staatus olla nii erinev, nagu see meil on. Erakondadele on antud superstaatus ning nende moodustamise barjäär on endiselt liiga kõrge. Vaba ühiskond eeldab hoopis rohkem paindlikkust.

Kummaliselt laienevad piirangud ka erakondade õigusele teha omavahel koostööd ning moodustada valimiseelseid liite. Valimisliitude keelamise tuhinas välistati kohalikel valimistel võimalus, et erakonnad ise võiksid moodustada valimisliidu.

Erakondade valimisliidul oleks mõte sees ka riigikogu valimistel. Näiteks olid Isamaaliit ja Res Publica mu meelest 2006. aastal küpsed ühiseks valimisliiduks, kuid mitte erakondade ühinemiseks. Valiti kiire ühinemine, sest valimisliidu võimalus puudus.

Kodanike valimisnimekirja esitamine riigikogu valimistel võiks eeldada mingi hulga toetusallkirjade nõuet. See allkirjade hulk võiks olla suurem kui erakonna moodustamiseks vajalik liikmenõue.  Reaalselt tekiks selline nimekiri konkurentsivõimelise jõuna vaid juhul, kui olemasolevate erakondade toimimises läheb midagi väga valesti. Kuid sellise varuvõimaluse olemasolu kõneleks ühiskonna küpsusest. Paindlikkus, vabadus ja võimaluste rohkus on alati parem kui nende puudumine.

 

Autor: Andres Herkel, Vilja Kiisler