Eesti on tõestus Uberi hinnasõdade filosoofiast

Uber üritab Eestis kanda kinnitada ja turgu võita ning see kõik on vaid pisike osa San Francisco idufirma maailmavallutuslikust plaanist. Eestiski reklaami tegemine ja turu haaramine nii noore firma puhul on märk kahest asjast: kasumit ja rahavoogu ohverdatakse enneolematul moel turuosa haaramiseks ning Uber ei pruugi isegi veel sel kümnendil börsile minna.

Põhimõtteliselt ei ole sellise firma nagu Uber juhtimine eriti kulukas. Uberi rakenduse ehitamine nõuab raha, töötajatele on vaja palka maksta ning kogu süsteemi jooksutavate serverite eest peab tasuma. Kuid masinad, millega reaalset teenust pakutakse, ehk autod kuuluvad Uberi juhtidele, kes põhimõtteliselt tegutsevad iseseisvate alltöövõtjatena.

Ometi on Uber purustamas kõiksugu rahakaasamise rekordeid eraturul, olles praeguseks investoritelt meelitanud investeeringutena 11 miljardit dollarit. Firma hinnanguline turuväärtus on sellega tõusnud väidetavalt 68 miljardi dollarini. Seda on rohkem kui näiteks General Motorsi, Ford Motori või Honda Motori turuväärtus.

Uberi sõnul vajavad nad raha, et laieneda üle maailma uutele turgudele, sealhulgas ka Eestisse (kuigi reaalselt moodustab Eesti väga väikse osa pirukast). Eelkõige peab firma silmas turu haaramist Hiinas ja Lähis-Idas. Tehnoloogia kohendamine mõne konkreetse turu jaoks ei ole just väga kulukas ning autode peale ei kulu neil üldse midagi.

Ettevõte vajab miljardeid dollareid selleks, et vallandada meeletuid hinnasõdu konkurentidega üle maailma. Uberi juhtkond on teadlikult võtnud kursi põletada suurel hulgal raha ja panustab sellele, et nad suudavad tänu oma suurusele konkurentidest kauem vastu pidada.

Turu haaramiseks subsideeritakse nii autojuhte kui ka kliente. Need samad Facebookis levivad promokoodid on üks subsiidiumi vorme. Lisaks sellele pakutakse klientidele odavamat sõiduhinda võrreldes tavataksodega. Mul endal on kogemus Bostonist, kus sõites ühte ja sama otsa lennujaamast hotelli tavataksoga ja hiljem sama teed tagasi Uberiga, maksis Uber vaid 52% tavatakso hinnast. Sarnaselt klientide ligimeelitamisega makstakse alguses ka autojuhtidele kõrgemat tasu, mis tähendab, et iga sõiduga firma hoopis kaotab raha, mitte ei teeni.

Uberi ja sarnaste firma jaoks on esmatähtis kasvatada enda n-ö võrgustikku. Mida rohkem autosid ringi liigub, seda atraktiivsem tundub teenus klientidele, mis omakorda suurendab teenuse kasutatavust.

Seetõttu vajab Uber miljoneid ja miljoneid dollareid kõiksugu erinevatel turgudel autojuhtide ja klientide võitmiseks, töötades terve selle aja tugeva kahjumiga. Mõningate ekspertide sõnul võib see kesta veel aastaid.

Tugevas kahjumis töötamine ja hinnasõdade pidamine on minu silmis just peamine põhjus, miks me ei pruugi näha Uberit börsile minemas järgneva kolme ja poole aasta jooksul. Uberil läheks väga raskeks põhjendada avalikele investoritele oma maailmavallutuslikke plaane ja sellega kaasnevaid riske, mida avalikud investorid peaksid taluma.

Teine probleem on turu ajastus. USAs on pulliturg alustanud kaheksandat aastat ja kui turg peaks järgmisel aastal näiteks suuna alla võtma, siis lükkub Uberi võimalik debüüt kindlasti edasi. Lisaks näeme tänavu, et tehnoloogia-IPOde turg on pea täielikult kokku kuivanud.

Tagatipuks kerkib küsimus, kui tulus või tootlik on Uberisse paigutatud raha. Tarbijatele on madalamad hinnad kahtlemata meelepärased, kuid investorite poolt Uberisse investeeritud miljardid dollarid kuluvad hinnasõdadele, mitte ei lähe tootlikesse varadesse nagu tehased, seadmed või tarkvara.

Näiteks Tesla puhul investeerib firma investoritelt kaasatud raha tootlikesse väljunditesse – tarkvarasse, tehnoloogiasse või arenenumatesse tehastesse. Tänu rahale luuakse suuremat lisandväärtust. Mitte kuidagi ei saa väita, et miljardite eest hinnasõdade rahastamine aitaks luua suuremat lisandväärtust.

Aususe huvides tasub mainida, et Uberil on oma arenduskeskus, mis töötab välja näiteks isesõitvaid autosid, kuid kulutused sellele on väidetavalt väikesed võrreldes muude kuludega.

Aga nagu ka reklaamid ja promokoodid Eestis näitavad, tahab Uber vallutada maailma ja neil on selleks investorite toetus igal juhul olemas. Erainvestorite toetus, avalike investorite tõenäoline umbusk, kuhjuvad kahjumid ja võimalik turuajastus panevad mind uskuma, et enne aastat 2020 me Uberit börsil ei näe.