Investor Toomas: milliseid tingimusi esitavad ühisrahastusplatvormid?

Olen varem öelnud, et ühisrahastus kätkeb endas mitmeid ohte ning mina sinna hoolimata ahvatlevatest tootlustest investeerida ei kavatse. Otsustasin sellegipoolest uurida, millist tüüpi investoritel tasuks valdkonnas õnne proovida ning kuivõrd vastan nendele kriteeriumidele mina.

Läti ühisrahastusplatvormi Mintos tellitud uuringus tuuakse välja, et inimeselt-inimesele laenamine on efektiivsem ning teenus mugavam ja ligipääsetavam. Seda peamiselt seetõttu, et investeerimist on võimalik alustada väikeste, isegi 10euroste summadega.

Eestis tegutseva Bondora tegevjuhi Pärtel Tombergi arvates aga nii pisikeste summadega investeerimisest ei piisa, sest portfellis võiks hajutatuse eesmärgil olla minimaalselt 200 laenulepingut. „Alustada tuleks vähemalt 1000 euroga,“ on ta veendunud. Samuti ei tohiks Tombergi arvates ühisrahastusse paigutada rohkem kui 20 protsenti oma varast, kuid tehtud investeeringuid võiks pidevalt suurendada.

Mintose kogutud andmed näitavad, et vähemalt kolmandik ühisrahastusplatvormidel kauplejatest on valmis laenudesse paigutama maksimaalselt 1000 eurot. Tõsi, ülejäänud kaks kolmandikku täidaksid Tombergi poolt välja toodud soovitusliku kriteeriumi, kuna on valmis hiljem juurde investeerima. Samuti pole probleemi investeeringute hajutamisega, sest 49 protsenti investoritest kasutab juba praegu rohkem kui kolme ühisrahastusplatvormi ning ainult kolmandik on viimase aasta jooksul finantseerinud laene suuremas mahus kui viiendik oma varadest.

Mintose uuringust, milles osales rohkem kui 500 investorit 40 maailma riigist, selgub, et ainult 16 protsendil investoritest on enam kui kolme aasta pikkune ühisrahastuse kogemus. Ligi pool ehk 45 protsenti investoritest on kasutanud inimeselt inimesele laenamise võimalusi üks kuni kolm aastat ning koguni 39 protsendil on valdkonnaga vähem kui aastane kokkupuude.

Tombergi hinnangul võiks aga ühisrahastusse raha paigutada kogenud investorid, kes on valdkonnas tegutsenud vähemalt kolm aastat ega karda vähesest likviidsusest tulenevaid probleeme. Eelkõige seda, et investeeritud summasid ei saada soovitud ajal tagasi.

Kuigi minul 1000eurose investeeringu tegemisega probleeme ei tekiks, tabasin end mõttelt, et riskide hajutamine ning nimetatud soovituslik miinimumsumma võivad teatud juhtudel omavahel vastuollu sattuda. Kui investor soovib riske maandada näiteks kolme erineva ühisrahastusplatvormi vahel, tähendab see, et tegelikkuses vajab ta valdkonda sisenemiseks juba 3000 eurot, mis Mintose uuringule tuginedes võib kuni pooltele praegustele rahapaigutajatele üle jõu käia.

Samuti ei pruugi paljudel olla kolmeaastast valdkondlikku investeerimiskogemust, sest ühisrahastus on oma tugevat arengupotentsiaali näidanud veel liiga vähe aega. Tõsi, ka minul pole varasemat kokkupuudet ühisrahastusega ning võib-olla seetõttu olen ka tüüpilisest investorist skeptilisem ning konservatiivsem, aga ma ei kipu veel nii pea ka seda kogemust omandama.