Ärikeeld peaks lukustama ka riigikogu ukse

Samal ajal, kui lõpetav riigikogu koosseis tõmbab otsi koomale oma komisjonide mitte-lindiskandaaliga, toob tänane Äripäev lugejate ette loo uude parlamenti kandideerivast reformierakondlasest Janno Lehemetsast. Tema äritegevust ja võimalikke seaduserikkumisi uurib Põhja ringkonnaprokuratuur. Lisaks on praegu Paide abilinnapea ametit pidav Lehemets eraisikuna pankrotis ja ärikeelu all.

Äripäeva hinnangul ei peaks Janno Lehemets riigikokku kandideerima. Toetame küll ettevõtjate suuremat esindatust riigikogus, ent seal ei peaks olema hämarate skeemide tõttu uurimise ning ärikeelu all ettevõtjad.

Pankrot on ettevõtluses loomulik asi, see üksi ei tähenda midagi. Kui aga mängus on kümned ja sajad tuhanded võlausaldajatele maksmata jäänud eurod, raskustes firma parseldamine tankistide kaela ja sularaha kadumine firma kassast, on asi teine.

Praegu Lehemetsale ja tema äripartnerile kahtlustust esitatud ei ole. Küllap selgubki tõde – nii palju, kui selgub – uurimise ja usutavasti sellele järgneva kohtuasja käigus. Tavapärasest selgitusest stiilis “hindasin oma ettevõtja võimeid üle ja võtsin liigseid riske” jääb aga kindlasti väheks.

Ehkki küll erakonna juhtliikmetega tugevalt seotud, ei ole nüüdseks juba üldmõistena käibele läinud autorollotaminegi ainult Reformierakonna patenditud tegutsemine. Samuti paneb iga erakond ise oma kodukorra ja moraalsed piirid paika.

Kuna kõnealusel juhul pürib ise ausa ettevõtluse põhimõtetega pahuksisse sattunud ettevõtja seadusetegijaks Reformierakonna nimekirjas, siis näitabki see laiemalt Reformierakonna suhtumist skeemitamisse. Selle võib ümberpööratuna taandada ka suhtumisele ausasse ettevõtlusse.

Paraku istuvad praeguseski riigikogus kaks vastuargumenti toimetuse seisukohale. Tõsi küll, mitte otseselt ettevõtlusega seotud argumenti.

Avalikkuse taunivast suhtumisest hoolimata ei ole parlamendist lahkunud Keskerakonna liikmed Priit Toobal ja Lauri Laasi, kelle Harju maakohus mõistis mullu oktoobris süüdi eraviisilisele jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele kihutamises. Toobal mõisteti lisaks süüdi dokumendi võltsimises. See ei takista Toobalitki uuesti kandideerimast, sealsamas Järva- ja Viljandimaal, kus Lehemetski on üles seatud.

Laste liivakasti-stiilis näpuga teistele kui (samuti) süüdlastele osutamine Reformierakonda vastutusest ei päästa. Veel mõni päev tagasi oleks erakond saanud Lehemetsa kandidatuuri maha võtta. Miks seda ei tehtud, tuleb nüüd valijatele ja avalikkusele selgitada.

Olgu aga juba ette öeldud, et näiteks sellist juttu, et Reformierakonna otsustajad polnud Lehemetsaga seotud uurimisest ja tema ärikeelust teadlikud, toimetus ei usu. Isegi, kui iga lihtliikme puhul ei pruugi info partei peastaapi jõuda, siis riigikokku kandideerijate puhul ei ole taustauuring kindlasti tegemata jäänud. Lehemetsa kandideerimine on Reformierakonna teadlik valik. Põhjus on lihtne – eelmisel valimistel saadud 374 häält kuluks erakonnale ära nüüdki. Selle nimel võib moraalse silma kinni pigistada küll.