Ida-Virumaa otsib ettevõtjat

Viru Keemia Grupp pidi hiljuti teatama, et sulgeb osa oma põlevkiviõlivabrikuid ja koondab seetõttu pea iga neljanda töötaja. Viimase poole aasta jooksul on Ida-Virumaa suurtööstused koondanud juba üle 1000 töökoha.

Äripäeva toimetuse meelest on Ida-Virumaa tööpuuduse vastu parim rohi ikkagi turumajandus. Samas saab valitsus saata majandusministrid taas lobitööd tegema, et Ida-Virumaa tööpuudust ja Eesti majanduskeskkonda turgutada välisinvestorite abiga. See annaks ühest küljest Ida-Virumaa töötajatele ja nende peredele parema väljavaate oma kodupiirkonna arenguks ning samal ajal reklaamiks rohkem nii Ida-Virumaad kui ka Eestit paljulubava ettevõtluskohana.

Ida-Virumaa on Eesti jaoks üks olulisemaid majanduspiirkondi, mis kahjuks on ka kergelt haavatav, nagu näitavad viimased koondamised ja tehaste sulgemised. Seetõttu vajavad sealsed töötuks jäänud inimesed, aga ka suurtööstuste partnerid lahendust. Uute töökohtade pakkumine naabermaakondades või kaugemalgi ei ole jätkusuutlik, sest tõenäoliselt ei ole kõik valmis töökoha nimel elukohta vahetama. Samuti on vähesed nõus pikaajaliselt kulutama oma vaba aega töö ja kodu vahel sõitmisele.

Homme korraldatakse Ida-Virumaal töömess, kus üritatakse kokku viia koondatavad ja tööandjad. See on üks võimalus ettevõtjatele, kes saavad kohalikku majandust aidata taas käima tõmmata.

Valitsus saaks algatada kampaania, mis kutsuks rahvusvahelisi ettevõtteid Eestisse oma tootmist rajama. Tingimused selleks on soodsad, näiteks asub Sillamäel Eesti üks suurimaid merekaubasadamaid. Ida-Virumaal on mitu tööstusparki. Samuti on seal hulk äsja vabanenud tööjõudu, kes ootavad innuga, et saaks tagasi minna tööle.

Tööjõu kasuks räägib ka riigikontrolli aruanne, mille järgi 2013. aastal loodi suurimat lisandväärtust Ida-Virumaal ehk sealsed töötajad olid paar aastat tagasi ettevõtte jaoks kasulikumad kui Harjumaal või Tartumaal. Samas tuleb arvestada, et Ida-Virumaa tootlikkuse näitajad sõltuvad suurelt energiahindadest ja looduskeskkonda tõsiselt koormavast tööstusharust, mis lisavad täiendava aspekti Ida-Virumaa struktuursetele tööturuprobleemidele ning muudavad nende probleemide lahendamise Kirde-Eestis keeruliseks. Seda enam vajab see piirkond tööstusharu, mis ei oleks nii habras, nagu viimastel aegadel on juhtunud VKG ja Nitroferdiga.

Kui enamasti on riigikogu liikmed ja ministrid harjunud, et ettevõtted ning erialaliidud tulevad nende juurde lobistama, siis nüüd on aeg teha vastupidine samm. Sarnaselt eelmise valitsuse ministri Anne Sullinguga, kes Venemaa ja Euroopa Liidu vahelise sanktsioonisõja tõttu otsis Eesti ettevõtjatele uusi turuvõimalusi, peaks valitsus suunama meie majandusministrite aega sellesse, et lobistada Eesti ettevõtluskeskkonda edukatele firmadele teisel pool piiri.

Muidugi pole Eesti poliitikute võimuses upitada ei nafta hinda ega Vene rubla. Küll aga saab astuda samme, et Ida-Virumaal sünniks kiiremini uusi töökohti, nagu ütles Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejev. Üks võimalus oleks veel mõelda, milliseid riigiasutusi saaks viia idapiirile lähemale. Näiteks Ida-Viru maavalitsus võiks Jõhvi asemel asuda Narvas. Miks mitte kaaluda ka mõne muu asutuse kolimist Eesti suuruselt kolmandasse linna, mille potentsiaali on suudetud vähem ära kasutada kui Tallinnas ja Tartus.