Näidake rohkem tulevasi presidente

Laupäeval ehk 16. aprillil peab Siim Kallas kõne. Suur tõenäosus, et sel päeval teatab endine peaminister ametlikult, et soovib kandideerida Eesti presidendiks. Kas Kallase soov täidetakse, sõltub juba riigikogust ja eeskätt Reformierakonnast.

Äripäeva meelest vajab presidendikandidaatide, ja seeläbi ka presidendi, valimine suuremat läbipaistvust, et avalikkus ja kandidaadid saaksid rohkem aega üksteisega tutvumiseks. Võtkem seda kui katseaega või proovikivi, kus peaks selguma kandidaadi sobivus.

Otsus, kes sobib kõige paremini Eesti riigipeaks, jääb kitsa ringkonna poliitikute otsustada. Senini levivad süüdistused, et presidendikoht jagatakse sootus erakondade tagatubades. Seetõttu on välja käidud ka ettepanek lubada rahval otsevalimistega otsustada uus riigipea. See oleks põhjendatud aga vaid siis, kui president saaks suurema võimu. See nõuaks juba presidendi valimise korra muutmist. Samas on rahvas seni vahetult enne valimisi märkimisväärselt toetanud presidendiks valitut, mis näitab rahva ja tema esindajate sarnast eelistust.

Kui küsida mõnelt parlamendierakonna liikmelt, kes tema hinnangul võiks saada Eesti järgmiseks presidendiks, kõlab tihti vastus: „Kandidaadi otsustab erakonna juhatus/volikogu.“ Ja nii lähebki, et juhatus või volikogu arutab omakeskis, kes võiks olla sobivaim. Avalikkus, kes tihti sellistele koosolekutele ei jõua või keda halvemal juhul isegi ei lubata, peab ära ootama erakonna juhtfiguuride heakskiidu. Alles siis avaneb õigus pealt vaadata, kuidas riigikogulased hakkavad omavahel hekseldama, keda võtta ja keda jätta. Otsustamatuse korral võetakse appi ka kohalike omavalitsuste volikogude esindajad.

Presidendi valimise tegelikkuses tehakse otsused põhjendustega küllaltki läbipaistmatult. Küllaltki lühikese ajaga. Selle asemel tuleks arutelu aega ja sisu suurendada. Erakondade esinduskogud peaksid enne ametliku kandidaadi esitamist astuma avalikkusega sisulisse arutelusse, kes ja millistel põhjustel võiks hakata kandideerima Eesti presidendiks. Kuna sellisel puhul oleks juba esialgsete kandidaatide valik suurem, vajaks arutelu rohkem aega, et tekiks selge ülevaade, milline inimene hakkab kunagi täitma Eestis parteiülest rolli või kodanikele moraali lugema.

Mõneti saab eeskuju võtta Ameerika Ühendriikide presidendivalimistest, kus kampaaniad algavad juba märksa varem. Sealse presidendi ülesanded, roll ja vastutus on Eestiga võrreldes küll teistsugused, kuid ülevaade kandidaatidest selgem. Kandidaadid ja avalikkus saavad presidendiralliga õppida üksteist tundma ning otsustada, kas valitud tee on õige või tuleks katkestada. Kui mõni kandidaat näeb, et tema toetus langeb järjepidevalt, siis võib ta edasisest pürgimisest riigipeaks loobuda. Samuti võib mõne kandidaadi kõnede ja tegudega kujuneda selgem arusaam, mida potentsiaalne president mõtleb või kuidas ta võib käituda.

Pikem kampaania annab ka kandidaadile võimaluse sisse elada sellesse avaliku elu tegelase rolli, mis hakkaks teda tulevastel aastatel ees ootama, kui ta valitaks presidendiks. Ta õpib tundma oma nõrkusi ja tugevusi võimalikus tulevases ametis ning suudaks otsustada, kas tema esialgu valitud teekond kulgeb õiget rada või tuleks presidendirallist kõrvale astuda.

Varem algava ja sisulisema presidendikampaaniaga suureneb valimiste läbipaistvus. Samas saab avalikkus kindlama tunde, et ka nemad on arutelusse kaasatud ja aidanud uut riigipead valida.