Tooks õige notarid turule

Erinevalt Soomest, Rootsist ja Lätist tuleb Eestis notariaalselt vormistada kõik kinnisvara ostu- ja müügitehingud. Valikut ei ole, olgu tegu era- või juriidilise isikuga, suure või väikese tehinguga. Seejuures on notarite teenitav tulu saladus – mitte ainult persooniti, vaid salajane on ka notarite kogukäive.

Äripäeva hinnangul võiks 1) notariteenuse kasutamine olla vabatahtlik ja 2) notariteenuse hinnad peaksid kujunema vabal turul. Ja 3) võiksid notarite tulud siiski olla avalikud.

Notariaalse kinnituse vajalikkust põhjendatakse sellega, et selle kasutamine on hea neile, kes tehinguid teevad: notariaalne kinnitus on justkui pitser, et kõik isikute ja tehingu objektide andmed on kontrollitud, kõigile osapooltele on tehingu asjaolusid selgitatud ja kõik saavad neist ühtemoodi aru. Kinnisvaratehingute puhul aga võivad suure osa sellega seotud tööst ära teha pangad ja maaklerid, viimaste vastutus võiks olla suurem. Kliendi huvides ei ole tingimata mitte võimalikult suur hulk osapooli laua ääres, vaid see, et tehingu sõlmine käiks võimalikult kiiresti ja usaldusväärselt.

Siinkohal võib vastu väita, et notar välistab pettused ja see ongi põhjus, miks on tema osalus kohustuslik. Päris elus pannakse kinnisvaratehinguid sõlmides siiski pettusi toime ka siis, kui tehing on notariaalselt kinnitatud.  Notari osalemine suurendab enamasti küll tõepoolest tehingu sõlmijate jaoks tehingu usaldusväärsust, ent ei välista sugugi alati näiteks tankistide kasutamist.

Hinnad vabaks 

Oleks ka igati normaalne, et notaritasude hinnad pole kivisse raiutud, vaid kujunevad vabal turul nagu kõik teised hinnad, eriti suurte tehingute puhul, kus notaritasu võib pelgalt tehingu suuruse tõttu kümnetesse tuhandetesse eurodesse küündida. Tehingut tegema hakates vaatab klient – ükskõik, kas tehingut tehakse inimese või ettevõtte nimel – eri büroode pakkumised läbi ja valib endale sobivaima: kas siis soodsama hinna või eeldatavalt kvaliteetsema teenuse järgi. Ent miks mitte ka nii: klient võtab ühendust eri büroodega ja palub teha pakkumine selle konkreetse tehingu notariaalse kinnituse saamiseks. Laekunud pakkumiste hulgast valib ta endale sobiva.On täiesti loomulik, et turul hinnad diferentseeruvad. Ebaloomulik on pigem praegune olukord: fikseeritud hinnad ja kohustus kasutada seda fikseeritud hinnaga teenust.

Notarid ei ole praegu kohustatud oma käibe kohta riigile aru andma. See on arusaamatu, sest riik ehk seadus kohustab nende teenuseid kasutama ning pealegi kehtestab riik seadusega notaritasu määrad.  Asjaolu, et raamatupidamislikus aspektis on notar võrdsustatud füüsiliselt isikust ettevõtjaga, muudab olukorra veelgi kummalisemaks ja ebaõiglasemaks: väiketootja Mati, kes tegutseb FIEna, peab riigile aru andma nii, et higipull otsa ees ja viimnegi tasku pahupidi pööratud, notarite suhtes samasugune kohustus aga ei kehti. Nimelt avalikustab maksuamet iga kvartal käibemaksukohustuslastest ja tööandjatest FIEde tasutud maksusummad, notarite omasid aga mitte.

Liberaalses maailmas võib klient ise otsustada, kas ta vajab notariaalset kinnitust või mitte. Kui ta soovib enamat kaitset, siis ta kasutab notarit kui teatavat õiguskindluse garantiid, ning maksab selle eest. Liberaalses maailmas pole fikseeritud hindu ja isegi notaritasud kujunevad vabal turul. Erand kinnitab reeglit, kuid iga erand peab olema veenvalt põhjendatud. Vaba turu olemuse juurde kuulub ka informatsiooni vaba liikumine ja maksimaalne avalikkus ehk siis notarite käibeid ei kata mingisugune saladusloor: käibed on avalikud ja aruandluskohustus samasugune kui teistel ettevõtjatel.