Ossinovski kibe kingitus

Sotsiaaldemokraadist tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski jäi Eesti ettevõtjatele neid välja vihastanud kingitust tehes ilmselt truuks oma põhimõtetele, kuid kahjuks ei paku need põhimõtted meile isegi mitte pikemaajalises perspektiivis tingimata madalalapalgalise tööjõu asemel mõnd teist konkurentsieelist.

Euroopa Liidu direktiiv, mis kohustab ettevõtjaid lähetatud töötajatele palka ja lisatasusid maksma tegutsemise riigis kehtivate seaduste ja tööturukokkulepete järgi, on laiemalt võttes vastuolus Euroopa Liidu enda põhimõttega, mille kohaselt tööjõu vaba liikumine on tööjõuturu A ja O. Tööjõuturu regulatsioonid on ELi liikmesriikides erinevad ja jäävad erinevaks ka pärast direktiivi kehtimahakkamist. Peale kohustuse end asukohariigi korra ja bürokraatiaga kurssi viia laieneb Eesti ettevõtjatele nüüd kohustus maksta kõrgemat palka, kui nad on sunnitud tegema Eestis.

Hüva, võiks vastu väita, mis selles siis halba on – äkki hakkavad niimoodi tõusma ka kohapealne palgatase ning pealegi sunnib see Eesti ettevõtteid ka uute konkurentsieeliste leidmisel rohkem vaeva nägema? Lühemaajalises perspektiivis saavad praegu madalama palga eelist kasutavad eksportivad ettevõtted küll lüüa, kuid lõpuks kohanevadki nemadki euroopaliku, tugevate ametiühingute vermitud kultuurist nõuetega, võib mõelda.

Ent mõelgem see mõte lõpuni. Euroopa Liit ei dikteeri ju seda, missugused hinnad peavad selles või teises riigis kehtima. Ka maksusüsteemid on ise riikidel isesugused, elatustase niikuinii. 

Ida-Euroopa ettevõtete seisukohalt on selline säte selgelt ebaõiglane, ja selle pärast pole imekspandav, et direktiivi taga nähakse nn vana Euroopa protektsionistlikku hoiakut Ida-Euroopa riikidest tuleva tööjõu suhtes. Tehes välisriigis tegutsemise idaeuroopa ettevõttele kalliks, jääb turg muretumalt kohalike tegijate kätte, mis on omakorda vastuolus tööjõu, toodete, teenuste ja kaupade vaba liikumise põhimõttega, millel Euroopa Liit idee poolest ju rajaneb.

Ossinovski pole tekkinud olukorras muidugi üksi süüdi: tõenäoliselt oleks direktiiv vastu võetud ka ilma selleta, et Eesti oleks eestvedaja rolli asunud – Ossinovski on lihtsalt see, kelles Eesti ettevõtjad leiavad sobiva sihtmärgi, kellele oma pahameel suunata. Rohkem kui asukohariigi palga maksmise nõue nörritab ettevõtjaid bürokraatia suurenemine. Omaette teema on transpordi ja toidukulu ja sotsiaalkindlustuse sätted, mille kohta nõuded on eri riikides erinevad: eksporditurgudele sisenemine ei muutu Eesti ettevõtetele mitte ainult kallimaks, vaid ka asjaajamise mõttes oluliselt keerulisemaks ja ajamahukamaks.Osa ettevõtjaid – eriti need, kellel on pikaajaline ekspordikogemus – on Euroopa nõuete ühtlustumiseks paremini valmis ja nemad ei näe toimuvas erilist tragöödiat: nad on säärast muutust eeldanud ja selleks valmistunud pikema aja jooksul. Ja tõepoolest – uued konkurentsieelised ei sünnigi ju mitte mõne Eesti ministri, Euroopa poliitiku või eurobürokraadi peas, vaid ikka ettevõtjate endi leidlikkusest ja uuenemisvõimest. 

Niisiis jääb üle Eesti ettevõtjaid julgustada mitte loobuda direktiivi pärast Euroopa turgudele minemast: lõpuks ei otsusta Euroopa tarbija ju mitte ainult hinna, vaid kvaliteedi järgi – ja selles ei tee vastutusvõimekas ettevõtja järeleandmisi niikuinii.