Maksumaksja rahaga lapsi ostma

Rahvaarvu suurendamine on kahtlemata hea ja õige eesmärk. Rohkem ambitsioonikaid ja loovaid ettevõtjaid, maailmakuulsaid heliloojaid ja kirjanikke. Rohkem maksumaksjaid ja maksuraha, millega ehitada kaunimat kodu meile kõigile.

Äripäev ei usu aga, et sotsiaaltoetuste suurendamine oleks see kõige efektiivsem ravim, millega rahvaarvu suurendama asuda. Veelgi enam – me ei usu, et see üldse sotsiaaltoetuste abil – või ainult nende abil – võimalik on. Kõik, mis toetuste peal kasvama pannakse, hakkab varem või hiljem kiduma, sest rahaline toetus ei loo ega suurenda kunagi sisemist motivatsiooni mida tahes ette võtta või käigus hoida. Ta võib seda vaid ajutiselt ja lühiajaliselt toetada.

Professor Raul Eamets ja ettevõtja Kristjan Järvan lõid tööriista, millega igaüks saab välja arvutada, kui palju ta elu jooksul riigikassasse panustab – praegu ja ka tulevikus. Keskmise tegusa inimese väärtus riigituluna on 2016. aastal selle arvutuse põhjal 13 752 eurot. Oma mõttekäigu tulemusena jõuavad Eamets ja Järvan välja postulaadini, et majandusliku jätkusuutlikkuse huvides on kõige tähtsam asi see, et meil sünniks rohkem lapsi. Nende meelest on lastega kodus oldud ­aega seni alahinnatud ning avalik arvamus ületähtsustab tööl käimist. Nad järeldavad, et riigile oleks kõige kasulikum, kui ema enne kolmanda lapse sündi tööturule ei naaseks. 

Meestearst Margus Punab soovitas Postimehes hakata “bioloogiliselt võimekamatele” naistele alates kolmanda lapse ilmaletoomisest keskmist palka maksma – ja iga uus laps võiks sellele summale lisada veel 25 protsenti. Sisuliselt tähendab see naiste sünnitamise ja kasvatamise võrdsustamist tööl käimisega, mille seadustamist käsitleb Punab naise eneseteostuse lisavõimalusena. Ta ei täpsusta, kas palka peaks maksma ema elu lõpuni või laste täiskasvanuks saamiseni. Ka ei arvuta ta välja sellise meetme hinnangulist maksumust, mööndes vaid, et tegu on erakordselt kalli meetmega.

Loomulikult võib riik toetada laste saamist. Küsimus on aga alati meetme hinnas maksumaksja rahakotile ning selles, kui hästi seda raha kasutatakse. Maailma mõistes erakordselt helde vanemapalk on küll suurendanud perede majanduslikku kindlustunnet lapse sünni järgsel ajal ja võimaldanud emal või isal väikelapse arengusse maksimaalselt panustada, ent iive on meil ikka negatiivne. Nõnda on vanemapalgast kindlasti kasu olnud, aga mitte iibe positiivseks käänajana. Suudaks seda Punabi pakutud veel kallim süsteem? Vaevalt küll. Kolmanda lapse toetus on praegugi juba üsna helde – tõsi, viiesajaeurose toetuse aeg on liialt lühike, et selle toimet saaks adekvaatselt hinnata. Tegemist on aga sotsiaaltoetusega nagu vanemapalgagi puhul, st mõte on sama.

Toimetuse meelest ei peaks riik hakkama eelistama kitsalt rahvastiku taastootmist, vaid soodustama teise käega emade tööle naasmist ehk teisiti: looma võimalikult mitmekesised valikuvõimalused. Sõime- ja lasteaiakohtade puudus on valimistest valimistesse korduv teema, aga probleem ise pole lahenenud. Pealegi, sellal kui tööturul on niigi tööjõupuudus, oleks vahest vastutustundetugi suunata lapsesaamiseas naisi üksnes rahvastikku taastootma – bioloogiliselt võimekad naised võivad olla ühtlasi nõutud spetsialistid ja silmapaistvad professionaalid omal alal. Lõpuks otsustavad naised ikka ise, aga riigi roll ei peaks olema valikute kitsendamine.