Valitsus ravib peavalu saba kaudu

Kui valitsus praeguste pensionäride tuleviku pärast tõsiselt mures oleks ja aru saaks, et see täiesti õigustatud mure edaspidi ainult suureneb, mitte ei vähene, siis asuks ta probleeme lahendama sealt, kus asuvad nende juured.

Selle asemel alustab peaminister Jüri Ratas täiesti vastutustundetult riigikogu valimiste kampaaniat rämepopulistliku noodiga, lubades pensionäridele ligemale viiendiku jagu pensionilisa. Sajaeurosega pensionäride nina ees lehvitamine on seda vastutustundetum, et tegelikult ei pruugi see praegu õhku visatud valimislubadus üldse teoks saada või siis saab teoks pikema aja jooksul.

Isegi juhul, kui Keskerakond peaks valimised võitma, ei saa ta valitsust moodustada üksi, vaid peab arvestama ka koalitsioonipartnerite soovide ja lubadustega – ja võib juhtuda, et mõni neist oskab arvutada. Sellal, kui praegustest partneritest IRL on asunud KE lubadusele juba innukalt katteallikaid otsima, on sotsiaaldemokraadid teatanud, et nemad seda afääri ei toeta.

Jah, praeguste pensionäride sissetulek on väike ja võiks kindlasti olla suurem. Ent Keskerakonna mure pensionäride pärast on ebasiiras ning pikemaajalises perspektiivis piirneb see arutusega – keskpartei näib olevat unustanud, et kunagi saavad pensionärideks ka praegused keskealised, noored ja isegi lapsed. See on aspekt, mida riigimehed ühtede valimiste võidu nimel ei unustaks. Riigimehi on aga Eesti poliitikas väheseks jäänud.

Kui Keskerakonda päriselt huvitaks, kuidas pensionäride – nii praeguste kui ka tulevaste – elu paremaks teha, hakkaks ta nende sissetuleku suuruse häda ravima sealt, kus see idaneb. Mittetöötavate pensionäride sissetulek kujuneb iseenda elu jooksul panustatud maksurahast, kogutud säästudest ja praegu töötavate inimeste makstavatest maksudest. Parimal juhul toetavad pensionäri elatustaset ka investeeringud, see osa on praegustel pensionäridel väike, et mitte öelda olematu. 

Niisiis, et pensionide maksmiseks oleks rohkem raha, on vaja panustada sellesse, et maksuraha koguneks võimalikult palju: et oleks rikkust, mida jagada. Selleks aga on omakorda tarvis, et meil oleks töötegijaid, ja mida kõrgemat palka neile makstakse, seda parem riigi rahakoti seisukohalt – kõrgemad palgad tähendavad rohkem makse. See kõik ütleb aga lihtsat asja: alustada tuleb tööturust.

Ettevõtjad, tööandjate keskliit ja Äripäev on hääle kähedaks karjunud valitsusele meelde tuletamaks, et tööjõupuuduse mured on kõige tähtsamad – aga selle teema koha pealt on valitsus kurt ja tumm. Nagu Toomas Tamsar on tabavalt öelnud: elevant on toas, aga kõik üritavad pingsalt temast mööda vaadata. Kui aastaks 2040 väheneb rahvaarv keskmiselt 4800 inimese võrra aastas ja tööealiste inimeste arv 6350 võrra aastas, siis pensioniealiste hulk suureneb aastas 3400 võrra. Neid arve on tööandjate keskliit korrutanud iivelduseni, aga villa ei paista kusagilt.

Selleks, et ettevõtjatel jaguks töökäsi, mille abiga lisaväärtust luua, majandust kasvatada ja meie kõigi elujärge parandada, on tarvis sisserännet soodustada, selle pealt kvoodid ja piirangud ära kaotada ning luua kõik tingimused, et haritud töörändajad tahaksid Eestisse (kauemaks) jääda. Ka on tarvis soodustada kõrgemapalgaliste töökohtade loomist, mida toetaks tööjõumaksude vähendamine või sotsiaalmaksulae kehtestamine. Reformierakond sellest vähemalt rääkis, Keskerakond ei räägi ka.