Oma pensioniraha üle otsustagu igaüks ise

Kui vaadata, kuidas on 15 aasta jooksul läinud Eesti pensionifondidel, tekib põhjendatud küsimus – kas sellisel pensionikogumisel on üldse mõtet? Juba ongi kõlanud ka ettepanekud lõpetada riigipoolsd maksed pensioni teise sambasse (IRLi esimees Helir-Valdor Seeder) või muuta pensioni teine sammas vabatahtlikuks (Indrek Neivelt).

Äripäev on selle poolt, et anda inimestele suurem otsustusõigus, kuidas oma raha investeerida ja mil viisil oma vanaduspõlve kindlustada.

Äripäeva analüüs näitab, et kui kõige kiirema kasvuga fond kasvatas 15 aasta jooksul raha pea 35 protsenti, siis nirumad alla 10 protsendi. Kui aga võtta arvesse ka inflatsioon, on fondide reaaltootlus nullilähedane. Isegi kui inflatsiooni eest jaksavad kehvas sportlikus vormis, kuid heas toitumuses pensionifondid napilt ära joosta, siis palgatõusule kipuvad ikkagi jalgu jääma. Parim pensionifond on 15 aastaga sisse makstud ligi 9000 eurost kasvatanud 12 000 eurot. Kui 15 aastat tagasi võis see olla veel suur raha, siis täna enam mitte niiväga.

Fondihaldurite töö tulemus ei anna seega justkui põhjust rõõmustamiseks, kuid kõrgete fonditasudega maksame selle kesise töö tegemise heldelt kinni. Kui võrrelda Eestit näiteks Rootsiga, siis annab iga euro meie teises sambas kolm korda väiksema pensioni kui iga euro, mida rootslased on säästnud.

Lisaks kõigele on kurb tõsiasi, et kui jääda lootma üksnes kahe pensionisamba peale, tuleb pensionipõlv üpris niru. Kindlasti ei võimalda see kunagistest telereklaamidest tuttavat muretut puhkust palmide all, pigem ehk makaronidieeti ja igapäevast toimetulekumuret. Sellest aga kõva häälega palju ei räägita. Ehk oleks põhjust kulutada kommunikatsiooniressurssi pigem inimeste investeerimisteadlikkuse tõstmisele, kui pensionitõusu valimislubadustele.

Äripäev leiab, et on vastutustundetu jätta inimestele muljet, justkui tagaks tänased kohustuslikud maksed teise pensionisambasse neile tulevikus väärika pensionipõlve. Parem oleks ausalt välja öelda, et pensionipõlves hakkamasaamine on igaühe enda vastutus ja riik seda garanteerida ei suuda.

Koos vastutusega tuleb aga anda inimestele ka vabadus oma raha investeerimise üle ise otsustada. Ei saa rääkida ka mingist riigi osalusest teises pensionisambas. Riigil ei ole mingit muud raha, kui see, mille me ise riigile maksame. Töötav inimene kogub enda pensioni ise, makstes oma brutopalgast 2% pensionifondi, millele lisatakse töötaja palgalt arvestatava 33% sotsiaalmaksu arvelt 4%. Kokku maksab töötaja sunniviisiliselt iga kuu teise pensionisambasse 6% oma palgast. Ehk oleks see tulevikku silmas pidades mingil eluetapil aga mõistlikum investeerida hoopis kinnisvarasse või tervisesse või haridusse?

Riigiisad kipuvad kohati oma tiitlit liiga sõnasõnaliselt võtma ning tõsimeeli arvama, et nemad teavad paremini, kuidas elanikud riigis oma elu korraldama peaksid. Paternalistliku poliitika läbikukkumist demonstreerib veenvalt Läti-suunaline õlleralli. Kui muuta teine pensionisammas vabatahtlikuks, võiks ilmselt samuti näha jalgadega hääletamise tulemusi.

Eesti tänane pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik ning aeg oleks see tõde kõva häälega välja öelda, et inimesed teaksid julgemalt oma tuleviku eest ise vastutust võtta.