Mihkel Raua avaliku esinemise meelespea

14. aprill 2017, 13:00
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20170414/USEFUL/170419805/AR/0/AR-170419805.jpg

Avaliku esinemise pärast tekkinud pabinat pole vaja varjata – serveerige see huumorina, sest kui inimesed juba korra nalja peale naeravad, siis on see suur kergendus, soovitab kogenud esineja Mihkel Raud.

Pealegi tabab see kaks naelapead ühe hoobiga: esiteks me mööname seda, et oleme haavatavad, ja teiseks saavad inimesed naerda. See on kui „Jumal tänatud, ma natukenegi meeldin neile!“. Siirus meeldib inimestele, sest me kõik kardame esineda. Lisaks tekitab see publikuga empaatilise sideme: publik tunnetab, et esineja on temaga kontaktis ja tajub teda, rääkis Raud.

Esineda on mõtet vaid siis, kui sul on isiksusena mõnes teemas midagi unikaalset öelda ja oma vaatepunktist lisada. Geneerilist juttu ei ole mõtet ajada. Raud kirjeldab seda nii: võtad oma unikaalse kogemuse läbi kuulajal kõrist kinni ja valvad terve ettekande jooksul, et ta peost ära ei libiseks.

„Üks hea avalik esinemine peaks ehitama ühe idee või väikse mõtte kuulajate pähe ja selleks ongi rännaku metafoor päris hea. Lähete koos rännakule ja siis kui rännak lõppeb, on minu idee ehitatud kuulaja pähe nii, et kuulaja ei olegi sellest ise päris täpselt aru saanud, kui peenelt ja filigraanselt see kõik käis.“

Kõne kondikava loomine

Kõige tähtsam on, et ettekanne või esinemine oleks ette valmistatud. See võib kõlada lihtsalt, aga tiheda konverentside külastajana teab Raud hästi, kui kehvasti sellega on. Ettevalmistamise all peab vilunud lavameister silmas just kõne üles kirjutamist ja endale kõva häälega ette lugemist. Selleks on paar lihtsat nippi.

Esimese asjana tuleb kõne kirjutamisel jälgida, et see kõlaks nagu improvisatsioon ja jätaks suulise kõne mulje. Pikad lohisevad sõnad ja võõrsõnad tuleb kohe praakida. „Võõrsõnade vastu on mul tohutu allergia ja võõrsõnu kasutatakse tavaliselt selleks, et mõjuda intelligentsemalt või laiema silmaringiga,“ märkis Raud ja tõi kõrvale näite. „On terve hulk poliitikuid, kes kasutavad selliseid sõnu, mida ma arvan, et pole isegi olemas. Hiljuti rääkis üks minu endine poliitikust kolleeg Keskerakonnas toimunud eksplosioonist. Mõtlesin, et mis kuramuse eksplosioon? Aa plahvatus! See on tulnud ingliskeelsest sõnast explosion ja nüüd tahetakse selle sõna kasutamisega mõjuda kuidagi erudeeritumalt.“

Kõnetesti kirjutades tuleb jälgida, et see oleks loetav, suuliselt ette kantav, ei lobiseks, laused poleks liiga pikad ja et seda oleks lihtne lugeda. Kui kõne on valmis kirjutanud, saab seda lihtsa struktuuri abil kontrollida.

Raud kasutab struktuuri, mille pakkus välja haridusevangelist Sir Ken Robinson. Viimase järgi võiks esinemine kätkeda viit peamist punkti.

1. Sissejuhatus, kus räägitakse lühidalt sellest, mis tuleb jutuks.
2. Sõnavõtu põhjuse selgitamine, et miks see on oluline.
3. Ühe idee või mõtte kirjeldus, kuidas kuulaja sellest rikkamaks saab.
4. Näited, kuidas uuenduslikku ideed praktiliselt rakendada või tegelikus elus kasutada.
5. Kokkuvõte, mida sellest kõigest arvata.

Kõige suurem viga, mida seda või ükskõik millist muud struktuuri järgides võib teha, on hakata koolilaste kombel kirjandit kirjutama ehk hakata seda struktuuri seletama. Näiteks „Kallid sõbrad, kõigepealt sissejuhatuseks tahaksin ma teile rääkida sellest, millest ma teile räägin … Ja siis ma tahaksin rääkida sellest, et miks see minu idee on oluline. Ja siis ma tahaksin jõuda oma jutu peamise kontseptsiooni juurde ja rääkida sellest, miks see idee on oluline. Ja siis ma tahaksin rääkida sellest jne“.

„Seda anatoomiat ei ole vaja kuulajal teada, see on vajalik teile, kui te oma kõne struktuuri ette valmistate,“ hoiatas Raud.

Õnnestunud esinemine on nagu rokk-kontsert

Avalik esinemine sarnaneb Raua sõnul rokk-kontserdile: tähtis on, mismoodi alustate ja mismoodi lõpetate. „Kui te lähete rokk-kontserdile, siis näete, et rokk-kontsert on tegelikult lavastus. Seal on kaks kõige olulisemat punkti: kõigepealt lastakse publikul oodata, mõnikord isegi poolteist või kaks tundi, et kruvida pinget, ja lõpus lastakse publikul nuputada, mis lisalugusid veel esitatakse.“

Algus on iga avaliku esinemise puhul närvikõdi ja see tegelikult määrab kogu esinemise edasise kulu. Sellest oleneb ka, kas esinemine on üldse väärt jätkamist. Seetõttu on väga oluline suuta ennast kohe alguses kehtestada. Raud ise ütleb selle kohta do-it-on-time. „On kaval tekitada natukene draamat ja selleks on palju võimalusi. Ootamatu küsimusega konflikti tekitades on alati hea ja mõnus panna publikut ennast kuulama.“

Veel üks nipp on näidata mingit eset või ootamatut slaidi, mis tekitab esimesena küsimusi, et miks ta küll seda näitab. Aga esinemise käigus saab publik aru, kuidas see ootamatu ese või kujund aitab jutu mõtet ja väikest ideed kuulaja peas uuesti üles ehitada.

Teine oluline asi on lõpp, sest see on koht, kus inimestel tavaliselt jääb meelde, mida te rääkida tahtsite. Siin on väga erinevaid nippe, kuidas seda teha. „Minule isiklikult meeldib nn call to action ehk üleskutse midagi teha. Üks hea näide on selline, et kui ma lähen kooli rääkima näiteks küberkiusamisest, siis ma lasen oma jutu lõpetuseks kõigil lastel võtta välja mobiiltelefonid, teha lahti Facebook ja kustutada sealt ära keegi, keda nad teavad tegelevat küberkiusamisega. See on klassikaline call to action-lõpp ehk sa lõpetad oma kõne millegagi, mida saab kohe ühiselt ära teha.“

Ehkki see ei pruugi alati töötada ja selleks pole ka alati võimalust, soovitab Raud teha esinemise lõpu natuke dramaatilisema, kui oli eelnev esinemine.

Teadmiste needus

Tihtilugu langetakse avalikult esinedes veel ühte lõksu ja selle lõksu nimi on teadmiste needus. See seisneb selles, et kui sa midagi väga hästi valdad, siis sa eeldad, et ülejäänud inimesed on sellega sama hästi kursis.

Kasutatakse selliseid mõisteid, väljendeid ja sõnu, mis on sinu enda jaoks täiesti arusaadavad, kuid suurem osa inimestest nendest aru ei saa. „Mulle hästi meeldib, kui Marko Reikop intervjueerib teadmiste needuse klassikalisi patsiente. Näiteks keegi tuleb saatesse ja hakkab jaurama fiskaalpoliitika paradigma muutustest. Tema jaoks on see elementaarne, nad räägivadki nii, ta saab aru, mis see on. Võib-olla ta ei saa aru, aga kui ta seda sõnavara kasutab, siis ta mõjub enda arust autoriteetselt. Ja Reikop ütleb oot-oot-oot, mis asi see on, millest te räägite? Intervjueeritavale tundub, et Reikop on loll või rumal, aga mina televaatajana olen Reikopile tänulik, et ta toob selle inimese oma mugavustsoonist välja. Inimesed ei ole sellepärast rumalad, et nad nendest asjadest midagi ei tea, inimesed tunnevad teisi asju ja on kodus teiste asjadega,“ rääkis Raud, kelle sõnul on igasugune þargoon hästi ohtlik.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
14. April 2017, 11:42
Otsi:

Ava täpsem otsing