Restoranitest: Maiasmoka uus elu

Kohviku ajalugu algab aastast 1864, väike pagaritöökoda avati praegustes kohvikuruumides aga juba aastal 1806. Maiasmoka rohkem kui 150 aasta pikkuses ajaloos on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Veel 5–6 aasta eest oli Maiasmokk - siis veel ainult esimesel korrusel - oma uhke interjööri, kuid kehva saia-koogi vitriiniga pigem muuseum, kus mitte ainult ruumid ja atmosfäär, vaid ka külastajad pärit justkui minevikust.

Viimastel aastatel on kohvik aga saanud uue hingamise. Vahepeal kiduraks jäänud koogilett on muutunud taas esinduslikuks, vitriinaknad tõmbavad tähelepanu ja annavad põhjust lähemalt uurida – justkui Stude hiilgeaegadel. Rohkem kui kaks aastat tagasi avatud teise korruse saalid oma restoraniliku a la carte menüüga on minu jaoks aga seni avastamata jäänud. Ettekandjalt kuulsin, et mitte ainult mina pole Maiasmoka laienemist maha maganud ja alles sellel aastal on hakanud teisele korrusele rohkem külastajaid sattuma. Just nimelt sattuma, sest teed teisele korrusele pole lihtne leida.

Kunagi paiknes kohviku peal firma omaniku Georg Stude perekonna korter, hiljem mitmesugused kontorid ja ajakirja Eesti Naine toimetus, 1980. aastatel aga noobel söögikoht. Ruumid on renoveeritud Stude vaimus, jätkates esimese korruse uhket ajaloolist interjööri stiilsete tapeetide, mööbli ja vanade fotodega.

Menüü aga justkui ei teaks, mida maja väärika minevikuga peale hakata. Sellega küll veidike flirditakse, kuid flirdiks see jääbki, tõsisuhteks arenemata. Eelroogade nimetused "Peenete preilide suupistevalik" ja "Uhkete härrade suupistevalik" pärineksid justkui eelmise sajandi üheksakümnendatest aastatest, kui mõisatesse üritati esimesi restorane rajada ja need kangesti saksikud püüdsid olla. Preilitamine-härratamine sellega õnneks lõpebki.

Minevikuroog on veel ajatu kohvikuklassika hulka kuuluv puljong pirukaga, kuid klassika vääriks paremat esindatust - puljong oleks võinud olla intensiivsema maitsega ja pirukaski osutus hoopis teistsuguseks, kui lubas menüü.

Vähemal määral leiab vana aja hõngu veel kooreses kalasupis ja portveinikastmega suitsuküüliku-kartulisalatis, edasi aga läheb menüü valitsevate trendide tuultes: värske salat tiigerkrevettidega, peedi-sinihallitusjuustu orsoto, hirveliha kikerherneste ja mustade läätsedega, šokolaadi-avokaado vaht vaarikakastmega ja muud taolised laialt levinud trendiroad.

Kuna vana aja roog ehk puljong pirukaga erilist elamust ei pakkunud, proovisin õnne kaasajaga ja tellisin pearoa asemel sooja portobelloseene salati. Suur oli mu imestus, kui sooja salati asemel sain taldrikutäie värsket salatisegu, mis rohelisele salatile omaselt muidugi täiesti külm, kuid mida täiendasid kaks küpsetatud ja tõepoolest sooja portobellokübarat. Maitse üle ei kurda, küll aga segadust tekitava sõnastuse üle, mille tulemuseks taldrikutäis pettumust.