WikiLeaksi õppetund: ütle näost näkku, mitte seljataga

Otseütlejail pole kunagi tarvis karta mingeid WikiLeakse - kõik on juba avalikult välja öeldud. Asi on hoopis teine, kui seesama ilustamata väljaütlemine jõuab sinuni ringiga, e-kirjavahetusest, kuluaarivestlusest, WikiLeaksi kaudu. See on löök selja tagant. See on tagarääkimine. Peamine on minu arvates see, et sa oled jäetud ilma enda kaitsmise võimalusest.

Kõik ei sobi kirjavahetusse. Kas ma ise pole kunagi tundnud piinlikkust oma e-kirjavahetuse pärast? Olen, isegi mitu korda. Adressaadilt A on tulnud mulle kiri, näiteks mingi soovi, palve, ettepanekuga. Kui see ei puuduta üksnes mind, olen edastanud selle kirja näiteks B-le, küsides temalt otsekoheses või vähem otsekoheses vormis tema arvamust. Saades kirja B-lt tagasi, olen vormistanud vastuse A-le ja selle ära saatnud. Ja avastanud hetk hiljem, et vahepealne kirjalik vestlus B-ga läks viimase kirjaga kaasa. No vaju maa alla! "Forward" on tuhat korda ohtlikum asi kui "Reply".

Need episoodid ongi viinud mind veendumusele, et see, mida võib öelda näost näkku (minu arvates muidugi), ei sobi kunagi kirjavahetusse, eriti kolmandate-neljandate isikutega. See ei sobi ka teistega niisama õllelauajutuks. Isegi kui see välja ei tule, on see tagarääkimine. Kui tuleb välja, on veel eriti piinlik ka. Samas, näost näkku anna nii palju, kui torust tuleb - eeldusel muidugi, et vastane on sinuga samast või tugevamast puust.

Ei meeldi peegelpilt? Meie president, kes sattus samuti WikiLeaksi pihtide vahele, väidetavalt otsekoheste väljaütlemiste pärast meie poliitikute aadressil, vastas meedia vahendusel, et ta ei kommenteeri varastatud kirjavahetust. Mingis mõttes on tal õigus. Kohtupraktikas on niisugune termin nagu ebaseaduslikult hangitud asi- või süütõend (Illegally Obtained Evidence) ehk asi- või süütõendid peavad olema hangitud seaduslikul teel, vastasel juhul neid ignoreeritakse. Mõte on selles, et muidu oleks lihtne süütõendeid fabritseerida.

WikiLeaks pole oma asitõendeid ilmselt eriti seaduslikul moel hankinud. Ses mõttes võiks neid tõendeid ju ignoreerida. Aga kindlasti pole ta neid ka fabritseerinud. WikiLeaksi puhul on mindud veelgi kaugemale - asutud WikiLeaksi inimesi taga kiusama. Et kui peeglike-peeglike seina peal ei näita meid piisavalt kaunina, siis häda peeglikesele.

Tuleb nõustuda, et poliitikutel pole lihtne avalikult otsekoheselt rääkida - mida küll mõtlevad valijad. Tavaliselt räägivad poliitikud üsna ümmargust juttu või määrivad üleliia mett moka peale. Mõne puhul on ammu ette teada, mida ta ütleb, kui suu avab.

Otseütlejal pole tarvis karta WikiLeakse. Otseütlemise koha pealt otse-eetris olen ma rahandusminister Jürgen Ligi fännklubi liige - mees ütleb, mis mõtleb. Kas see on tema populaarsust kahandanud, raske öelda, võib-olla just kasvatanud.

Ent kas poliitikuid ei peaks hindama siiski nende tegude, mitte jutu järgi? Vähemasti valiti Ligi eelmisel aastal Euroopa parimaks rahandusministriks. Eesti masuaegsed eelarvekärped olid rasked, aga kes ütleb, et tervistav ravim peab meeldiva maitsega olema.

Kelle esinemised on alati nauditavad, on majandusteadlane Andres Arrak. Vaid üks näide masuajast. Kui "Aktuaalse kaamera" otse-eetris küsiti tema kommentaari statistikaameti teadaandele, et palgad langesid aastases võrdluses nii ja nii mitu protsenti, oli otsekohese ütlemisega majandusteadlase esimene lause: "Liiga vähe langesid!"

Hästi, Andres Arrak pole poliitik, kes peaks kartma valijate häälte pärast, aga selline otsekohesus nõuab siiski mõningast vaprust, sest võidakse ju tulla tänitama su kallal. Või seinast seina sõnakas akadeemik Anto Raukas, kes võitleb Eesti oma tuumaelektrijaama eest ja on istunud ka telesaadete žüriides, näiteks nõidade tuleproovi omas.

Need ja paljud teised otsekohesed inimesed paeluvad oma jutuga. Samuti pole neil kunagi mingeid WikiLeakse karta - kõik on juba avalikult välja öeldud.

Autor: Mati Feldman, Silvia Kruusmaa