Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Pensionist peab rääkima ausalt

08. märts 2011, 07:33

Seose maksete taastumisega teise pensionisambasse ja sellega riigieelarve tugeva survestamisega on taas üles kerkinud pensionide rahastamine, kirjutab täna Äripäevas Euroopa Parlamendi liige Siiri Oviir.

Ehkki meile näib teinekord justkui oleks tegemist n.ö. Eesti eripäraga, on pensionide küsimus suuremal või vähemal määral aktuaalne kõigis ELi liikmesriikides ning ka ühenduse kui terviku tasandil.

Põhjusi, miks peaksime arutlema pensionide üle on mitmeid:
1. Elanikkonna vananemine. Viimase 50 aasta jooksul on oodatav eluiga tõusnud Euroopa Liidus ligi viie aasta võrra. Eestis ei ole vaja nii pikka ajahorisonti arvesse võtta, piisab ka 21. sajandi andmetest. Nii tõusis Eesti naiste oodatav eluiga aastatel 2000-2009 76 aastalt 80 aastale, meestel 65 aastalt 70 aastani. 2060. aastaks võib aga EL-i keskmine tõus olla veel seitse aastat.

On selge, et koos madala iibega põhjustab see suuri muutusi rahvastiku vanuselises koosseisus. Ajavahemikul 1990-2008 kasvas eakate osatähtsus Eesti rahvastikus 11,6%-lt 17,2%-le ehk ligi poole võrra ning 2004. aastal ületas eakate arv esmakordselt laste oma. Meil pole end suurt millegagi lohutada – 1990-2010. aastatel kasvas eakate osatähtsus Eestist rohkem vaid kahes Balkani riigis, Bosnia-Hertsegoviinas ja Horvaatias.

Arvatakse, et praeguse sündimuse säilimisel saab 65 aastaste ja vanemate (65+) osakaal Eesti rahvastikus olema 26%,. Kui aga sündimus veidi suureneb, siis ca 24%. Vahe on väike ning võib kindlalt öelda, et pea 40 aasta pärast on veerand siinsetest elanikest vanuses 65+.

Rahvastikuprotsesside tulemuseks on vanadussõltuvusmäära kahekordistumine: kui praegu on iga 65-aastase inimese kohta neli tööeas inimest, siis 2060. aastaks on neid vaid kaks. Siit ka küsimus: kuidas ülal pidada kasvavat eakate hulka, tagades neile võimalikult inimväärse elu.

2. Muutused tööturul. Praegu alustatakse täiskohaga töötamist hiljem, sest õpitakse kauem ning minnakse pensionile varem, sest seda soosib paljude riikide tööturupoliitika ja vanusega seotud hoiakud tööturul. Hoiakute küsimus on terav ka Eestis, sest taasiseseisvumis-järgsed aastad ergutasid noortekultust ja eakaid nähti pigem takistava tegurina tööturul. Siiski on viimastel aastatel hakatud enam hindama eakate kogemustest johtuvaid eeliseid. 

3. Muutused perede koosseisus. Rohkem on üheliikmelisi leibkondi, lastetuid paare, erinevad generatsioonid elavad üksteisest kaugel jne, mistõttu tuleb leida pereväliseid eakate hooldamise võimalusi. See aga tähendab täiendavate vahendite leidmist tervishoiuteenusteks ja pikaajalise hoolduse rahastamiseks.

4. Muutused pensionisüsteemides. Ehkki tarvitusele on võetud mitmesuguseid meetmeid (ergutada inimesi töötama kauem, soodustada hilisemat ja karistada varasemat pensionileminekut, rakendada parimatel aastatel saadud sissetulekute põhjal arvutatud hüvitiste asemel tööelu keskmise sissetuleku põhjal arvutatud hüvitisi, üleminek ühesambalistelt pensionisüsteemidelt mitmesambalistele jne.) ei ole need lahendanud piisavuse probleemi (nt. suurendanud vaesematele pensionäridele antavat rahalist toetust) ega vähendanud oluliselt soolise mõõtme mõju pensionidele. Üldjuhul teenivad naised meestest vähem ning teevad seoses lastega oma tööelus karjääripause, mistõttu nende pension on väiksem ning vaesus eakate naiste hulgas keskmisest kõrgem.

5. Finants- ja majanduskriisi mõju. Kui mitmed eelpooltoodud mõjurid on n.ö. pika vinnaga, siis viimase majanduskriisi mõju oli kiire ja paljudes riikides äärmiselt terav.

Ühelt poolt on praegused pensionärid ilmselt olnud üks kriisist kõige vähem mõjutatud elanikkonna gruppe, kuna neil on kindel sissetulek. Teiselt poolt on selge, et majandusliku arengu määramatus pingestab olukorda ka pensionide vallas, sest arvestada tuleb senisest oluliselt väiksema majanduskasvuga, aga ka riigieelarve puudujäägiga. 

Olukorda pingestavad ka kolmanda samba kaotused. Ainuüksi 2008. aastal kaotasid Euroopa erapensionifondid 20% oma väärtusest, mis tõi kaasa loobumise kolmandast sambast. Loobujaid oli ka Eestis. See on ka arusaadav: kui sissemaksed kaovad kui põhjatusse auku ning raha II sambas väheneb kiiresti, ei mõju ükski jutt kunagi ehk tõusvatest pensionifondidest ega vanaduspõlve kindlustatusest.

Kriis on mõjutanud ka tulevasi pensionäre, sest paljud on kaotanud töö ning sunnitud olema töötud kas pikaajaliselt või siis leppima madalama palga või lühema tööajaga.

Pensionireformide peamine ülesanne on tagada pensionisüsteemi piisavus ja jätkusutlikkus. Mõlemaga on probleeme ka Eestis, sest kui ei oleks, ei moodustaks Eesti pensionid vaid 20% EL-i keskmises, ei oleks tulnud külmutada maksed teise pensionisambasse ja nüüd ei tuleks arutleda teise pensionisamba maksete taastamisest kui märkimisväärsest koormast riigieelarvele.

Enamikes riikides langevad riiklike pensionide asendusmäärad, mistõttu  oleks oluline pakkuda täiendavate hüvitiste võimalust: nt. võimaldada pikemat tööelu ja muuta täiendavad pensioniskeemid kättesaadavamaks, kaaluda kogumispensionisüsteemides paremat riskide jaotamist pensionisäästjate ja pensionide pakkujate vahel, pensionipõlve sissetulekuallikate mitmekesistamist, sotsiaalsete ja rahaliste stiimulite kehtestamist  jne.

Pensionid on tundlik teema, kuid see ei tähenda, et sellel teemal ei tuleks rääkida ning strateegiaid ja praktilisi samme kavandada. Kindlasti tuleks aruteludesse kaaasata meie majandus- ja sotsiaalteadlasi, ka eksperte väljastpoolt.
Küsimus ei ole ju tänases päevas, vaid pikemas perspektiivis ning taandub kokkuvõttes riigi jätkusuutlikkusele.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
11. March 2011, 08:46
Otsi:

Ava täpsem otsing