Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Majandus vajab muutusi

11. märts 2011, 09:42

Eesti majanduspoliitika vajab siiski muutusi, kirjutab tänases Äripäevas Tallinna Ülikooli majanduspoliitika ja Euroopa uuringute professor Ivar Raig.

Äsjaseid valimistulemusi võib kommenteerida mitmeti. Kui teha seda muutuste lubamise skaalal, on ühes otsas reformierakond, mille juhid soovivad jätkata oma väidetavalt eduka majanduspoliitikaga ja teises otsas sotsid, kes kutsusid üles muutustele ja isegi uuele algusele.

Ka IRL ja Keskerakond on pigem muutuste poolt kui vastu. Seega kaks kolmandikku valijad eelistasid pigem muutusi. Miks on vaja Eesti majanduspoliitikas muutusi? Esiteks on muutunud suurriikide ja rahvusvaheline majanduspoliitika, teiseks Eesti viletsad majandustulemused viimases kriisis.

Liberaalid usuvad ettevõtjate ja tarbijate ratsionaalsesse käitumisse, mis peab tagama ka majanduse efektiivsuse. Laissez faire (e.k. laske teha, lase olla) juhtmõtte kohaselt on majanduskriiside põhjuseks riikide liigne sekkumine majandusse, sest see piirab majandusvabadusi ja turu iseregulatsioonivõimet.

Uusliberaalid jutlustavad majanduslangusest ja tööpuudusest kui majanduse vajalikust korrastumisest ja kohandumisest kõikvõimsa turuga. Kuid usk efektiivsetesse finantsturgudesse ei lasknud enamikul majandusteadlastel ja analüütikutel ajaloo suurima finantsmulli esilekerkimist märgata, tõdeb tuntuim Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman (vt Vikerkaar, nr 12, 2009, lk 87). Kokkuvõttes tähendas see Chicago liberaalse majandusmõtte koolkonna intellektuaalset kriisi ning majandusliku mõtlemise paradigma muutumist läänemaailmas. Uus võimust võttev majanduspoliitika põhineb hästi unustatud vanadel John Keynesi ideedel, mida püütakse sobitada tänapäeva oludega.

Tänapäeva uuskeinsiaanliku mõtte arendajad peavad majanduskriiside peamiseks põhjuseks hoopis riikide ebapiisavat sekkumist majanduse toimimisse ning turu iseregulatsiooni võimet väga piiratuks. Nende arvates õnnestus eelmise sajandi Suure Depressiooni ületamine tänu Keynesi poolt pakutud riiklike reguleerimise meetmete rakendamisele rahanduses, ettevõtluse stimuleerimisel ja tööpuuduse vähendamisel. Tänapäeval on pangad võtnud kasutusele mitmesuguseid uusi finantsinstrumente, mille suhtes libaraalid kaotasid igasuguse riikliku kontrolli. See võimaldas pankadel ja investeerimisfirmadel rajada mitmesuguseid petuskeeme. Nende vältimiseks võetakse nüüd isegi USAs ja Suurbritannias, rääkimata EL teistest riikidest, kasutusele üha rangemad riiklikud reeglid ja piirangud, et kaitsta kodanike ja äriettevõtete huve pankade ahnuse ja liigkasuvõtmise eest.

Kuid ka uuskeinsiaanlaste meetmetest ei pruugi arenenud riikide majanduste kriisist väljatoomiseks enam aidata, sest nende mahukad toetuspaketid on kasvatanud mõnede riikide välisvõla ajaloo kõrgeimale tasemele, suurendavad valitsuskulusid ja tekitavad uusi mulle, mis ähvardab neid riike pankrotiga.

Kahtlemata on aga õige keinsiaanlaste seisukoht majandusarengu tsüklilisest iseloomust, mis eeldab valitsuse valmisolekut ja oskusi majanduslangust pehmendada - investeerida ja luua töökohti siis, kui erasektor seda enam ei suuda teha. Sellepärast otsivad paljud majandusteadlased ja poliitikud nn kolmandat teed. Ilmselt on vaja ületada ideoloogilised erimeelsused ja tunnistada, et globaalselt muutuvates tingimustes on vaja majanduse juhtimisel vaheldumisi kasutada nii turujõude kui ka sekkumist erinevate meetmetega (sarnaselt purjeka juhtimisega vahelduvas tuules, suuremat sekkumist on vaja tormis ja tuulevaikuses).

Eesti jõudis liberaalse valitsuskoalitsiooni juhtimisel Euroopa ühe suurima majanduslanguseni (2009.a. oli see üle 14%). Mitte kunagi varem pole Eestis olnud nii palju töötuid ja heitunuid kui käesolevas kriisis. Töötute arv jõudis rekordilise 130 tuhandeni. Väliskapitalile kuuluvad ettevõtted viivad kasumi Eestist välja maksuvabalt ning euro tulekuga pole Eesti saanud loodetud välisinvesteeringute kasvu, kuigi siinne tööjõud on vähemalt kolm korda odavam kui Soomes. Absoluutses vaesuses elavate inimeste (riigi elatusraha saajate) arv on kolme viimase aastaga peaaegu kolmekordistunud ning jõudnud enam kui 165 tuhande inimeseni.

Mitmete ekspertide hinnangul on läinud Eestist viimase kümne aasta jooksul välismaale elama ja tööle juba rohkem inimesi kui oli sunnitud lahkujaid peale II Maailmasõda. Lahkunute hulgas on isegi arste ja teadlasi ning suureneb oht, et paljud lahkuvad Eestist pöördumatult.

Euro nimel tehtud eelarvekärped on nii tootmistegevuse kui ka tarbimise füüsilise mahu Eestis niivõrd kokku kuivatanud, et küsitavaks on muutunud Eesti majanduse taastumine ja isegi eurotsooni nõuete (eelkõige inflatsiooni) edasise täimise võime. Vaid Lätis ja Kreekas on peamised majandusnäitajad veel kehvemad. See tähendab, et Eesti varasem majandusedu on paljuski maha mängitud. Edukast reformiriigist on saanud stagnatsiooniriik. Paul Krugman võrdleb majanduskriisi Balti riikides Suure depressiooniga ja leiab, et kaotatu tagasitegemiseks kulub aastaid. ”See, et paljud ametiisikud peavad Baltimaid edulooks, on Euroopa praeguse seisundi kohta üpris kõnekas.” Edasi tsiteerib Krugman teatava iroonilise alatooniga Rooma riigi lagunemise aegse tuntud ajaloolase Tacituse sõnu ”Nad on rajanud kõrbe ja nimetavad seda rahuks” (Vikerkaar, 1-2/2011, lk. 172).

Seega on liberaalne õhukese riigi majanduspoliitika Eestis toonud kaasa mitte ainult kestvalt kõrge tööpuuduse, vaid ka riigi ja rahva erosiooni. Mõnedes Eesti maakondades võib tööturgu võrrelda aga tõelise kõrbega.

Kuid sellest hoolimata sai reformierakond suurima häältesaagi. Kuid see pole siiski rahva ja isegi mitte valijate enamuse mandaat jätkata vana majanduspoliitikaga. Reformierakonna majanduspoliitika vigade tõttu kriisi ajal on Eestist kujundanud äriühiskond, kus on väga suured lõhed rikaste ja vaeste vahel, sotsiaalne õiglus ja sidusus aga vähenenud, mis on omakorda pingestanud ühiskonna toimimist ja isegi suurendanud julgeolekuriske.

Nüüd on Andrus Ansip lubanud teha Eestist jõuka Põhjala riigi, mis väärtustab inimeste vabadusi ja soosib madalaid makse (Äripäev, 3.03.2011). Paraku on Põhjamaade võrdsust soosiv ja egalitaarne ühiskonna ja majanduse juhtimise mudel kardinaalselt erinev Eesti liberaalelitaarsest ühiskonnamudelist. Pigem on reformierakond tegelikkuses eitanud kategooriliselt Skandinaaviamaades levinud partnerlusühiskonna, nn. konsesnsuskapitalismi põhimõtteid ning püüdnud mööda hiilida solidaarsusest ning sotsiaalsest vastutusest vaesemate ühiskonnaliikmete ees. Välisinvesteeringud lähevad üha rohkem aga nendesse riikidesse, kus on kvalifitseeritud tööjõud ja palju sotsiaalset kapitali. Sotsiaalse kapitali kasvatamine pole aga mõeldav ilma riigi investeeringuteta ja ulatusliku sekkumiseta, sest ainult riik saab tagada inimeste õiguse haridusele, arstiabile, sotsiaalabile jms. Lootus, et vaesemate inimeste probleeme hakatakse lahendama erasektoris rikaste ettevõtjate annetuste ja heategevuse kaudu, pole senini isegi majanduslikelt headel aastatel leidnud kinnitust.

Samas on kõigil Eesti kodanikel Põhiseadusega sätestatud õigustatud ootus, et riik ka vaesemaid kaitseks, tagaks nende julgeoleku ja õigused ka majanduskriisi tingimustes. Kui aga riik oma elanikke ei aita ning seab äri- ja ettevõtjate huvid kõrgemale reakodanike huvidest, siis pole ju kodanikel riiki vaja. Riik on loodud aga kodanike, mitte erafirmade poolt. Eraettevõtjad, eriti veel välismaalased, ei hakka mitte kunagi riigi suveräänsust kaitsma, nad kolivad oma tegevuse lihtsalt mujale, kus on turvalisem ja ökonoomsem tegutseda.

Sellepärast peaks uus valitsus olema senisest laiema ideoloogilise kandepinnaga. Eesti paremale kreenis olevat majanduspoliitikat suudaksid tasakaalustada praegu kõige paremini sotsiaaldemokraadid. Aasta- paari pärast võiks aga tulla kõne alla ka rahvus-konservatiivse IRL, sotside ja Keskerakonna koalitsioon.

Kui maailma juhtivad riigid on pööranud selja uusliberaalsele majanduspoliitikale ja hakanud pankade ning suureettevõtete tegevust riiklike meetmetega ohjama, ettevõtlust stimuleerima ning lahendama sotsiaal- ja regionaalprobleeme, siis peaks ka Eesti suutma vabaneda oma dogmaks muutunud ideest, et turg ja euro lahendavad ka töötuse ja teised sotsiaalsed probleemid. Eesti kõik eluvaldkonnad ja piirkonnad, ka väikeettevõtjad ja kodanikeühendused vajavad suurt tähelepanu, ennekõike aga töötajad kui Eesti majanduse suurim potentsiaal.

Eesti vajab terviklikku abinõude paketti majanduskriisi ületamiseks ja uuele arenguteele suundumiseks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
15. March 2011, 09:51
Otsi:

Ava täpsem otsing