Abipaketid ei tööta, sest majandus pole täppisteadus

Igor Gräzin, Harry Tuul 11. juuli 2011, 07:41

Üks meie makroanalüüsi tippe Märten Ross kirjutas Eesti Päevalehes (28. juunil) Kreeka võlakriisist nii hästi, kui rahandusalaselt võimalik, ja nii veenvalt, kui inimlikult mõeldav.

Aga tema artiklis on üks suhteliselt nõrk koht: kõik arutlused rajanevad n-ö pehmel, ebatäpsel ja emotsioonidest kantud teadmisel, mida rahandus- ja majandusteooria endast kujutab, kirjutab riigikogu liige reformierakondlane Igor Gräzin.  

Majandusteadlased on romantilised kaunishinged, unelevad poeedid, kes oskavad paljutki aimata ja südames kuulata, kuid on samas määratud alati suuresti pettuma nii enestes kui ka maailmas. Lisan mõned igavad faktid kainetest ja analüütilistest täppisteadustest: psühholoogiast, eetikast ja jurisprudentsist.

Psühholoogia. Asjad, mis psühholoogiliselt peavad juhtuma, juhtuvad alati ja need, mis on psühholoogiliselt võimatud, ei juhtu mitte kunagi. Keegi ei näe tänini ainsatki inimlikku või psühholoogilist motiivi, miks Kreeka inimesed ja poliitikud peaksid hakkama ellu viima Euroopa Liidu või sarnase asutuse pealesurutavaid kärpe- ja kokkuhoiunõudeid.

Põhjused taanduvad sellele, et kärpekavad teevad elu halvemaks, aga jätkuv priiskamine jätab elu endiseks või teeb selle veel paremaks. Märten Ross küll kasutab eeldust “kui Kreeka majandus ennast reformib” ja ehitab sellele oma vahva analüüsi, aga ta ei ütle paraku seda, et reformi Kreekas (ja esialgu ka eurotsoonis) ei tule ega saagi tulla. Psühholoogia-teadus seda lihtsalt ei luba. Mis aga ei kahanda tema majandusanalüüsi poeetilist ilu.

Eetika. Kui abipakettide kasuks pole ei majanduslikke, rahanduslikke ega poliitilisi argumente ja seal pole ka vähimatki psühholoogilist usutavust, siis jäävad eetilised argumendid. Eetika aga, nagu psühholoogiagi, on täppisteadus.
Esimene eetiline argument: peame abipakettides osalema solidaarsustundest Euroopaga. Paari nädala eest kirjutas Prantsusmaa Venemaaga alla lepingud suurte ründelaevade Mistral tarnimiseks, mille vajadusest pole aru saanud isegi Venemaa laevastiku juhtkond. Põhjus, miks Venemaa suure hulga raha prantslastele annab, on poliitilise võla tasumine, et Prantsusmaa toetas ja kaitses Venemaad selle agressiooni käigus Gruusia vastu. Ja Putinil ja Sarkozyl on just ees presidendivalimised. Saksa-Vene gaasitoru rajamine Poola ja Baltimaade vastu – kah teema mõtisklusteks solidaarsusest. Berlusconi-Putini alianss – veel üks. Reegel on: eetika kas kehtib kõigile osalistele või ei kehti.

Teine eetiline aspekt: kiputakse nina alla hõõruma, et Eesti olevat omal ajal juba palju raha saanud, saame praegugi ja nüüd võiks veidi ka “tagasi anda”. Eetika aga ütleb, et tänuvõla pööramine rahaks on amoraalne, inimlikult aga – sigadus. Teadnuks varem, et antav abi on muudetav rahaliseks kohustuseks, oleks selle üle järele mõelnud. Muide,  nn Euroopa raha on toonud ka hulga õnnetusi – alates suurest, nagu mõistuse piiridest väljuv ja kahjurlik Mäo teerist, lõpetades koomilisega, nagu Kirbla kahetasandiline liiklussõlm elumajade ja külapoe vahele.

Kolmas eetiline tõdemus: kui juba kord tehakse erikohtlemine ühele võlgnikule (Kreekale), lubab eetika seda vaid juhul, kui sama reeglistikku rakendatakse ka teiste võlgnike suhtes. Eesti oludes: esmalt peab riik võtma tasumisele kõik Eesti inimeste kodulaenu ja autoliisingu intressid (esimene etapp) ja pärast seda hakkama maksma võlgnikele raha nii palju, et nad saaksid vanad võlad tasa ja uued protsendita laenud juurde (teine ja kolmas etapp). Sel juhul on osalus Kreeka ja Co pakettides moraalselt võimalik.

Juriidika. Juriidiliselt on mis tahes osalus laenupakettides ebaseaduslik ja vaielda pole siin midagi. Niisiis on täppisteaduslikult võttes osalus abipakettides mis tahes praegu teadaolevates vormides psühholoogiliselt ebaveenev, amoraalne ja ebaseaduslik.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
18. July 2011, 12:03
Otsi:

Ava täpsem otsing