Edukat piirideta pangandust ohustab ülereguleerimine

Vaatamata hiljutistele tagasilöökidele, on pankade kohaolu välisturgudel üldiselt palju suurem, kui ta oli mõne aasta ees. Üheks põhjuseks, et tulude kasv käib käsikäes makromajanduse kasvuga, mida üha enam leiab arenevatel turgudel, mitte lääne küpsetel koduturgudel. Veelgi enam, era- ja riigivõla tase kipub arenevatel turgudel olema märksa madalam.

Samal ajal geograafiliselt mitmekülgsed institutsioonid tegutsesid paremini isegi hiljutise globaalkriisis, sest nad olid vähem haavatavad langustele üksikus regioonis. Ja teatud kasvupiirist on laienemine välismaale sageli ainus viis kasvada, arvestades juba küllastunud siseturgu.

Muidugi, integreeritud finantsturud on ka klientidele kasulikumad, lubades laiemat ja kõrgema kvaliteediga rahandusteenuseid madalama hinnaga. Veelgi enam, tugevad rahvusvahelised finantspartnerid on asendamatud rahvusvahelistele korporatsioonidele, mis tihti vajavad globaalset rahajuhtimist ja toetust suuremahulistele tehingutele.

Pankade rahvusvahelistumine on olnud kiire. Alles 2001. aastal said Euroopa 20 suuremat panka üle 50% oma käibest koduturul. 2010ks aastaks oli osakaal langenud kümne protsendipunkti võrra 42%ni - märkimisväärne kahanemine, mida katkestas vaid lühiajaliselt finantskriis. Huvitav, et enamiku Euroopa suurpankade esmased investeeringud olid teised Euroopa turud, mitte teised maailma jaod, nii et Euroopa osa kogukäibesse kasvas peaaegu 30%ni vähem kui 20%-lt kümnend varem.

Üldiselt on kriisijärgse rahvusvahelise panganduse väljavaated pöördunud positiivseks. Kuid regulatsioonid võivad seda muuta. Praeguses keskkonnas, kus keskmes on taas turgude, institutsioonide ja finantsinstrumentide reguleerimine, saavad teatud erinevused regulatsioonide ulatuses ja kohaldamises olema vältimatud. Kuid ilma laia ja järjepideva lähenemiseta võivad ametivõimud tekitada legaalse segaduse, mis muudaks piiriülese panganduse ebaefektiivsemaks, kallimaks ja keerulisemaks.

Autor: 1185-aripaev