Itaalia draakon Euroopa keskpanga etteotsa

Draghi on särav, diplomaatiline, reserveeritud, üliviisakas – ning tugev isiksus, kes läheb oma (poliitilise) eesmärgi nimel läbi halli kivi, sõltumatult olukorrast, sõpradest ja vaenlastest, kirjutab politoloog Oudekki Loone.

Ta saab ette näidata ka suurepärased akadeemilised tulemid: La Sapienza ülikooli lõpetamine kõrgeima võimaliku hindega, seejärel Nobeli laureaatide Franco Modigliani ja Robert Solowi juhendamisel kaitstud doktoritöö majandusteaduses Massachusetts Institute of Technology's, majandusteaduste õppejõud mitmetes Itaalia ülikoolides. Erinevalt oma samuti MIT lõpetanud USA ametivennast Ben Bernankest ei ole Draghi siiski sügav akadeemiline teadlane vaid praktik, kelle karjääri iseloomustab kriiside lahendamine nii era- kui avalikus sektoris. Briljantne ebaõnnestumisteta karjäär andis arvatavasti usaldust Draghi kinnitustele, et Goldman Sachsis töötamise ajal ei saanud ta informatsiooni 2001. aasta derivatiividetehingust, mis sisuliselt võimaldas Kreeka majandussituatsiooni näidata euroküpsena. Inflatsioonikontrolli primaarsuse ning finantspoliitika keskse rolli põhimõtted võitsid Draghile ECB juhi valimistel ka kauakõhelnud Saksamaa toetuse ning Mario Draghi astus juhtima ootamatult Euroopa Liidu tuleviku võtmeinstitutsiooniks muutunud panka.

EileDraghi võimalikke samme ja valikuid saab kõige paremini hinnata lähtuvalt senitehtud otsustest. ECB vastset juhti peetakse (koos Beniamino Andreatta ja Romano Prodiga) üheks kolmest Itaalia monetarismipoliitika alustalast – ja tema kriisijuhtimisvõimet demonstreerib kõige paremini tegutsemine eelmise sajandi üheksakümendate alguses. Itaalias tundub neil aastail kõik korraga koost lagunevat: liiri kriis, maffiapommitamised, korruptsiooniskandaalid, mis oma haripunktis viivad uurimise alla enamiku parlamendi liikmetest ja toovad kaasa niinimetatud „esimese vabariigi“ lõpu ja poliitilise süsteemi täieliku ümberkujundamise. Mario Draghi siirdub sel pöördelisel ajal Maailmapanga tegevdirektori kohalt Itaalia Ministero del Tesoro (rahandusministeerium) üldjuhiks. Erinevalt paljudest suudab ta säilitada külma verd ning jätkata oma eelkäija Andreatta poolt kaheksakümnendatel seatud teed, mis peab Itaalia viima Euroopa ühisrahani, garanteerima madala inflatsiooni ning keskendama riigipoolse majanduspoliitika peamiselt finantssfääri. Eesmärkide saavutamiseks töötab Draghi välja suurejoonelise privatiseerimiskava, selle põhjalikus ettevalmistuses on koht nii teiste riikide kogemuste analüssisi kui mitmetel diplomaatilistel ettevõtmistel. Viimaste hulka kuulub Itaalia avaliku ja erasektori (majanduspoliitikud, ENI, INA, AGIP, Banca Ambrosiana esindaja jne) kohtumine peamiselt USAst ja Ühendkuningriigist pärinevate tippjuhtidega (näiteks Merill Lynch, Goldman Sachs, Salomon Brothers esindaja, ka Peter Baring, kes esindas inglise Baring panka, sedasama, kes 1881. aastal organiseeris esimese laenu Itaalia riigile); sadakond inimest, kes Tema Majesteedi laeval Britannia vahetavad erastamiskogemusi ja garanteerivad Itaalia privatiseerimislaine reaalse edu. Järgnevail aastail täidab Draghi mitmeid institutsionaalseid rolle, vastutab kõige olulisemate erastamiste eest ning teenib nende efektiivse elluviimisega kaheksakümnendate Nintendo-mängule viitava hüüdnime Super Mario. Temast saab ka uue finantsseadusandluse autor ning austerity-meetmete elluviija, need nõuavad kompaniidelt suuremat tähelepanu halduslikele meetmele ning andsid rohkem õigusi siseauditile ja vähemusaktsionäridele. 2002. aastal siirdub Draghi erasektorisse (Goldman Sachs) ning naaseb sealt 2005. Banca d'Italia juhiks.

Tagantjärele on vaieldav, kui efektiivne privatiseerimispoliitika reaalselt oli, kriitikud süüdistavad Draghit ka „Itaalia mahamüümises“. Vesi ja energia, kiirteed ja pangad, ka audiitorkohus Corte dei Conti leiab oma 21. sajandil tehtud uurimises, et pärast privatiseerimist endised avalikud ettevõtted küll tõstsid oma võimekust genereerida kasumit, kuid see efekt oli pigem seotud tariifide tõusuga, kui efektiivsema tootmise või korraldusega. Draghi ise ütles aga 1998. aastal Itaalia parlamendile, et „privatiseerimine oli fundamentaalne komponent defitsiidi hoidmises Euroopa ühisraha nõuetele vastavana“ – seega võib privatiseerimist vaadata kui hinda euroga ühinemise eest.

TänaMais 2011 IMF-ile peetud kõnes rõhutab Draghi vajadust globaalsete stabiilsust tagavate finantsreformide järgi, nõudes valitsuselt poliitilisi samme. Valitsused kipuvad Draghi järgi kriisi raskuse asetama keskpangadele, jättes kasutamata omaenda vahendid nagu suurema finantsdistsipliin, eelarvekontroll ja austerity-poliitikate küsimine valijaskonnalt. Finantsstabiilsust tagavad tema sõnul kolm tingimust: hinnastabiilsus, fiskaaldistsipliin ja riiklikud majanduskasvu soodustavad poliitikad: ECB on garanteerinud esimese, kuid mõnedel riikidel puuduvad teine ja kolmas.

Karmidest sõnadest ei pääse ka Itaalia, Draghi sõnavõttudes peegelduvad needsamad üheksakümendate erastamispoliitikate taga olnud finantspoliitilised veendumused ning nägemus riigi rollist ettevõttetele soodsa ärikeskkonna loojana. Illustreerivana võib vaadata augustis Draghi ja Trichet poolt peaminister Berlusconile saadetud kirja, mis lisaks finantsdistsipliinile ja avalike teenuste erastamisele küsib ka tööpoliitilisi meetmeid soodustamaks konkurentsivõimelisemaid sektoreid ning avaliku admistratsiooni  efektiivsuse ja ärisõbralikkuse tõstmist.

Draghi terav mõistus ei rakenda  vanu retsepte uusi olukordi analüüsimata, ta on üks neist, kelle retoorika on selgelt suunatud praegusele kolmekümneste ja nooremate generatsioonile „kui pole noori, siis pole ka mingit majandustõusu“. Pärast 15. oktoobri meeleavaldusi annab ta tänavalolnud noortele õiguse „kui nad teevad finantssüsteemist patuoina, siis ma mõistan neid. Noored on niigi palju oodanud, meie nendevanuselt seda ei teinud“ (toimunud vägivalla üle avaldab seejärel kohe pettumust). Draghi ise pakub G20-le välja finantssektori tugeva kontrolli mehhanisme, et piirata turul tekkivaid võimalikke liiasusi; Itaalias soovitab poliitikaid, mis lihtsustaksid noorte tegevust ettevõtjatena.

HommeDraghilt oodatakse peamiselt nelja: hindade ja intressimäärade stabiliseerimist, selge poliitika sõnastamist riikivõlakirjade ostmise osas ning laiemalt ECB kriisiaegse rolli ümberdefineerimist, EFSF tegutsemisvõimeliseks muutmist. Maastrichti lepingujärgne ECB ei olnud ette nähtud struktuurina, mis võiks osta riigivõlakirju, võimaldades sisuliselt kohustuste katmiseks„trükkida raha“, kuid see praktika on olnud arutusel vähemalt 2010. aasta Kreeka, Portugali ja Iirimaa võlakirjade ostmisest saadik. Mõned näevad selles ühekordset sammu, mõned peavad seda ECB jõu vähenemiseks ootamatus olukorras. Draghi positsioon on karm, Kreeka osas on ta ütelnud, et võlgadesse mattunud riigid ei saa edasi minna lohistades oma jalgu üle eurotsooni stabiilsuse; Itaalia sisepoliitilistes aruteludes rõhutab ta, et itaallased peavad ise sellest kriisist väljuma, mitte ootama, et keegi neid väljastpoolt aitaks.

Kõike eelnevat arvestades on tõenäoline, et Draghi juhtimisel püütakse ECB-d reformida USA Federal Reserve eeskujul, andes keskpanga käsutusse enam vahendeid kui pelk inflatsioonikontroll. Eurokriisi lahendusmehhanismid seotakse tõenäoliselt Euroopa ühtse finantsrežiimi ning majanduspoliitiliste valikute „miinimumpaketi“ aktsepteerimisega, ühendades rahastabiilsuse föderalistide taotlusega. Tulevad aastad näitavad, kas härra Draghil õnnestub Euroopas korrata Itaalia poliitilise eliidi stabiilsuse printsiipi, mille geniaalselt sõnastas Giuseppe Tomasi di Lampedusa oma kuulsas teoses „Gepard“: kui tahame, et kõik jääks nii nagu praegu, siis on vaja, et kõik muutuks.