Euroopa peaks valima ameerikaliku tee

Riigivõlakriis sirutab haarmeid äärealadest keskmesse ning kapitali lahkumine kiireneb üha. Itaaliast ja Prantsusmaalt võib alates suvest olla välja voolanud 300 miljardit eurot.

Prantsusmaa ja Itaalia pangad trükivad raha juurde, et raha väljavoolu tasa teha, ent see aitab üksnes kapitali põgenemisele kaasa, sest raha juurdetrükkimine takistab intressimäärade tõusu tasemeni, mis muudaks piirkonnale kapitalile niipalju atraktiivseks, et paigale jääda.

Kui Euroopas kehtiksid samasugused reeglid nagu Ameerika Ühendriikides, kus keskpangasüsteem peab raha trükkides andma lisatagatise kullas, ei trükitaks raha sel määral juurde ning kapitali väljavoolu suudetaks pidurdada.Kui eurotsoon tahab kapitali lahkumist kontrolli alla saada, on tal õigupoolest vaid kaks võimalust: teha raha juurdetrükkimine kohapeal raskemaks või pakkuda investeerimistagatisi maades, mille turud paistavad ebakindlad.

Esimene on ameerikalik tee, mis nõuab, et ostjad võtavad nii avalikku kui ka erasektorisse kätketud riskid enda kanda. Teist teed võiks nimetada sotsialistlikuks: kasutatakse investeerimistagatisi, lastes käibele eurovõlakirju, et tasandada riigivõlaga seotud riske.

Kuni pangad – ja valitsused, mis müüvad oma võlgu pankadele – võivad saada piiramatult odavat laenu Euroopa keskpankadelt, jääb Euroopa volatiilseks. Kapitali väljavool jätkub ja Euroopa keskpankadelt nõutakse suuri hüvitisi, eriti Saksa Bundesbankilt ja Hollandi keskpangalt. Saksamaal ulatuvad kompensatsiooninõuded pooleni netovälisvaluutakogusest ehk 500 miljardi euroni (653 miljardi dollarini). Kuna nende hagide kaotamine tooks ilmselt kaasa euro kokkuvarisemise, on tugevnemas poliitiline surve teha tee vabaks eurovõlakirjadele.

Saksamaa leppimine sellega oleks Euroopale hävitav. Euroopa finantstabiilsuse fond muutuks sotsialistliku iseloomuga agentuuriks, mis korraldab kapitalivoogu ja pidurdab turge. Selle tulemuseks oleks majanduskasvu vähenemine, niigi vähese kapitali väär jagamine ja tuumikpiirkondade majanduslik seisak. Laenuvoogude kontrollimine rahapoliitika kaudu ei ole asja paremaks teinud, mistõttu eurotsooni maad ei olegi otsustanud, mida nad tahavad. Kuni võlgnikud räägivad reeglite kehtestamisel kaasa, liigub kapital nii, nagu turud tal liikuda lubavad.

Turumoonutused ilmnevad isegi neis maades, mis lõikavad kasu täiendavatest laenudest, kuna eurovõlakirjad tagavad kindlustunde üksnes riigivõlakirjadele. Eravõlgnikel on endiselt raskusi kapitali leidmisega ja riik suurendab mõju erasektoris. Euroopa keskpanga majandusteadlane Otmar Issing on seda võrrelnud feodaalorjusse tagasipöördumisega.

Kuid see ei ole meeldiv võimalus, sest ähvardab maksumaksjate ja ametiühingute vastuseisuga. Saksamaal on seoses eurovõlakirjade kasutuselevõtuga juba tugev vastuseis kujunemas. Niisiis osutub elujõuliseks vaid ameerikalik alternatiiv. Nii lühi- kui ka pikaajalisi intressimäärasid suunab majanduse krediidivõimekus, ja kes iganes soovib madalamaid intressimäärasid, peab mängu panema reaalsed tagatised.

Ameerikalik tee ei tähenda tingimata karmikäelist lähenemist, sellesse võib kuuluda mõõdukas ja piiratud abi investoritele maa maksujõuetuks muutmise vastu. See mudel säilitaks intressimäärade kõikumise distsiplineeriva mõju, hoides neid siiski teatud piiri ületamast, et rahaturud paanikasse ei satuks. See on viimane võimalus vältida võlasotsialismi.

© Project Syndicate