Restoranitest: Café Grand väärtustab klassikat

25. juuli 2016, 13:00
Restoran Grand
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160725/LINKS/160729936/AR/0/grand.jpg

Elegantse lihtsusega seob Café Grand ajaloo tänapäevaga. Taas kord saab kinnitust väide, et klassika ei vanane.

Pärnu ühes pikema ajalooga söögikohas pakutakse roogi, mis oleksid võinud olla menüüs ka sada aastat tagasi. Ometi pole tegemist kulinaarsete arhaismide, vaid igati kaasaegsete roogadega, kus klassikat uue aja viljade ja võtetega täiendatud.

Café Grand oli “peenema rahva” kohtumiskohaks juba eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel, nii et tegemist on linna ühe pikema ajalooga söögikohaga. Ligi viisteist aastat tagasi sai ta tagasi vahepealsetel aastatel kaduma läinud Café Grandi nime ja ka oma praeguse, kohviku algaastatele viitava kujunduse. Ajaloo püüdmisega pole üleliia pingutatud, kuid vana aja väärikas soliidsus on täiesti olemas. Üht saaliosa valitseb kohvikule omaselt koogilett, teine on restoranisaal.

Moodne klassika

Menüü panustab valdavalt klassikale, kuid annab sellele kaasaegse tõlgenduse. Kohakala, mis uuemaid köögituuli püüdvates söögikohtades on lisandiks saanud küll aedviljapüreesid, küll kuskussi, ilmub lauale vägagi traditsioonilisel moel: lisaks mõnusalt krõmpsuvale sparglile ja võisele veinikastmele oli taldrikul lihtne värske kartul. Koha oli ühtaegu krõbe ja mahlakas, spargel parajalt krõmps ja kõik maitses suurepäraselt. Eriti aga meeldis mulle see, et oli, mida hammustada – praelisanditena pakutavatest beebipüreedest oli parajasti isu täis. 

Tore roog oli ka eelroogade hulgast välja valitud räimeterriin. Räimehakkliha vormis restorani vääriliselt õhuke porgandilaast, mis terriinile ka värvi andis, tekstuuri lisasid krõmpsud marineeritud sibularõngad – taas väga traditsiooniline, kuid osavate käte all eriliseks kujundatud kalaroog. Traditsiooniline, kuid väga maitsev oli ka supp Pärnu lahe kalast. Nüüdisaegsemaid tuuli püüdis pardifilee, mille lisandiks eksootilise tulnukana maguskartul. Eriliselt maitsev oli rabarberi tarte Tatin, aga ka kohalik kuulsus Victoria kook.

Vastuoludest ei pääse

Maitsete ja atmosfääri pärast läheksin Café Grandi ikka ja jälle tagasi. Iseasi, kas sealsest aeglasest, kohmakast ja kohmetust teenindusest teist korda tahaksin osa saada. Nooruke ettekandja paistis klientide ees lausa hirmu tundvat, hiilis arglikult ümber laua ja tegi ära vaid kõige hädapärasema: tõi toidud lauda ja viis tühjad taldrikud minema. Leivakorv ja tühjaks joodud klaasid ununesid lauale ja ka kõige lihtsamatele küsimustele pidi köögist minema vastuseid otsima.  

Järgmisel päeval tahtsime jätkata sealt, kus pooleli jäi – veel mitu imelist kooki jäi järele proovimata. Oli kaunis pühapäeva õhtupoolik, kohvik aga oli kinni. Uksel polnud avamisaegade kohta mingit märget, samuti ei leidnud sellekohast teavet internetist ega vastanud ka koduleheküljelt leitud telefon. Suvepealinna harva külalisena ei oska arvata muud, kui et tuleks muudkui kohviku ukse taga vaatamas käia, mõnikord ta ju ikka avatud juhtub olema. Head õnne!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. July 2016, 12:57
Otsi:

Ava täpsem otsing