Ettevõtte finantseerimisvõimalused johtuvad majanduse üldisest arengust

Eesti ettevõtlusmaastikul rahandustöö üheks aktuaalsemaks probleemiks on finantsisti oskuste ja tekkivate võimaluste ühildamine.

Ettevõtte toimimise edukus johtub paljuski sellest, millised võimalused on tal hankida raha finantsturgudelt.

Paraku on ettevõtetel endil siin finantside korraldamiseks vähe midagi teha, pigem saab otsustavaks see, millise stsenaariumi (langus, normaalne areng, elavnemine) järgi majandus areneb.

Ehkki momendil ei saa me rääkida Eesti majanduse arengu langusest või seisakust, on kasv siiski ebapiisav selleks, et võiksime rääkida majanduse normaalsest arengust.

Praegu majanduse suhteliselt tagasihoidliku arengu ja sellele vahetult järgneval ajal on intressimäär harilikult kõrge ja aktsiate kurss madal. Eks taoline olukord sunni ettevõtteid loobuma vahendite hankimisest väljastpoolt finantsturgudelt.

Sealjuures toetuvad nad uute investeeringute finantseerimisel oma ettevõtte sisemistele raha genereerimise viisidele (s.o peaasjalikult jaotamata kasumile).

Sisuliselt tähendab see , et ettevõtted otsivad võrdlemisi kõrge sisemise tulutoovusega projekte (vähemalt üle 18%), sest nende endi kapitali hind on kõrge (ligikaudu 16%).

Teisalt tähendaks see kogu puhaskasumi reinvesteerimist oma ettevõttesse. Kuna aga kõrge tulutoovusega projekte on vähe ning aktsiaettevõtete puhul hakkavad aktsionärid soovima üha suuremaid dividendide väljamakseid, siis jääb ka sisemisi raha genereerimise võimalusi üha napimaks. Muidugi domineerivad majanduse elavdamise ja aktiivse tõusu perioodil hoopis soodsamad olukorrad.

Ennekõike hakkavad aktsiate kursid taas tõusma ning intressimäärad langema. Ettevõtetel tekivad soodsad võimalused raha hankimiseks finantsturgudelt.

Tulemuseks on see, et nii raha- kui ka kapitaliturgudelt hangitud finantseerimisallikate hind on suhteliselt mõõdukas.

Tekkinud uues olukorras johtub ettevõtte toimimise edukus juba sellest, millist finantsjuhtimise strateegiat (konservatiivne, mõõdukas või agressiivne) rakendatakse.

Momendil on enamik Eesti ettevõtteid sunnitud rakendama ennekõike vaid käibekapitali juhtimise agressiivset strateegiat.

Viimase puhul seisneb kogu kunst kohustuste ajastamise põhimõtte täpses elluviimises, s.o raha laekumised viiakse vastavusse võõrkapitali maksetähtaegadega.

Muidugi toimivad taolises olukorras ettevõtted likviidsusriski piiril, kuid võetud kõrgem risk annab ka kõrgema tulutoovuse taseme (ennekõike koguinvesteeringute suhtes).

Ilmselt peaksid meie ettevõtted tulevikus tunduvalt alandama likviidsusriske, mis tähendaks nende üleminekut konservatiivsele strateegiale.

Peale selle vajavad seadusandlikult korraldamist rahaturu instrumendid, ettevõtete jaoks oleks see veksliseadus.

Kuigi praegu võime öelda, et Eesti rahaturg on võrreldes maailma momendi tasemega praktiliselt olematu, on siiski ka meil juba mitu aastat emiteeritud rahaturu väärtpaberid.

Põhjendamatult vähe on emiteeritud kommertsväärtpabereid, mille makserisk sõltub eelkõige emiteerija finantspotentsiaalist.