Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ahvatlev streigiähvardus
Ühistransporditöötajate streigi tõttu valitseb Helsingis korralik kaos. Soome kolleegide eeskuju ähvardavad järgida ka Eesti transporditöölised.
Tõenäoliselt hakkavad Eestis streigiähvardused sagenema. Kui valitsus soovib, et majanduse kiire areng jätkuks ka edaspidi, siis peaks ta astuma samme, et liberaliseerida tööjõuturg ja kaotada piirangud tööjõu liikumise osas.
Kiirelt arenev majandus soodustab paratamatult streigimeeleolude tekkimist. Põhjus on lihtne, hinnad tõusevad kiiremini kui palgad ja käärid inimeste sissetulekute ning ihaldatava elatustaseme vahel suurenevad jõudsalt. See tekitab rahulolematust ja ärgitab töötajaid streikima. Majandusliku languse tingimustes hoiavad töötajad kümne küünega oma töökohast kinni ja ei ole streikimisest eriti huvitatud.
Eesti puhul on iseloomulik, et enamasti ähvardavad streigiga riigi või kohaliku omavalitsuse poolt finantseeritud elualade esindajad. See näitab riiklikult korraldatud süsteemide ja valdkondade ebaefektiivsust.
Bussijuhtide, õpetajate ja meditsiiniõdede soov saada kõrgemat palka on mõistetav, sest nende põhipalk on praegu tõesti väga madal. Nendes valdkondades saab aga palgatõus toimuda ainult efektiivsuse tõstmise abil. Haridussüsteemi ebaefektiivsusest on Äripäev juba kirjutanud. Sama võib kindlasti öelda ka Tallinna ühistranspordi kohta. Kui vaadata sõitjatest pungil tramme, trolle ja busse, siis tundub kummaline transpordijuhtide kurtmine, et ühistransport ei tasu ennast ära.
Tegelikult on kogu süsteem võimalik palju efektiivsemalt tööle panna ja maksta bussijuhtidele ka kõrgemat palka.
Tööandja ja töövõtja vahelised lahkhelid on Eestis jäänud üsna tagasihoidlikeks tänu sellele, et õnneks on meie ametiühinguliikumine veel lapsekingades.
Ametiühingud on liiga nõrgad, et korraldada mõjukaid streike. Eesti ametiühingutel ei ole piisavalt ressursse, et maksta kinni pikaajalise streigi kulud. Sellist kaost, nagu Helsingis, ei suudeta Eestis streigi abil veel korraldada.
Tõenäoliselt on aga ametiühingute nõrkus ajutine ja üha rohkem hakkavad eri valdkondade töötajad oma nõudmiste läbisurumiseks streigiga ähvardama. Sellepärast peaksid ettevõtjad senisest tõsisemalt mõtlema töötajate võimalike nõudmiste peale ja üritama streigimeeleolusid vältida juba eos.
Streigi ajal järeleandmisi teha on tööandjale ohtlik, sest see suurendab ainult töötajate ja ametiühingu enesekindlust ja edaspidi muutuvad töövõtjad oma nõudmistes pretensioonikamaks ja nendega on raskem kompromissi saavutada.