Aktsiaraamat ei kajasta tulevikku

On tervitatav, et börsiettevõtete aasta-aruanded toovad lisaks suurematele aktsionäridele ära ka juhtkonna ja nõukogu osaluse ettevõttes. Ka börs avalikustas oma teabesüsteemi kaudu viiest protsendist suurema osalusega aktsionärid.

Kui võtta puhtalt ajakirjanduse seisukohalt, siis pole aastaaruannete ega börsisüsteemi info mitte uudis, vaid see, mis lisab üldhuvitavat, ehk ka harivat tausta. Seda teadmiste tausta, mis aitab uudist kirjutada. Sest uudise jaoks on aastaaruande info liiga staatiline: seis mingi aasta 31. detsembril. Ent see on ikkagi parem kui mitte midagi.

Oluline on veel mõista, et ka aktsiaraamatut ei maksaks liiga tõsiselt võtta. Lubaksin endale bilansi ja aktsiaraamatu vastandava võrdluse.

Bilansis on varad ja kohustused kenasti kirjas. Olenevalt bilansiridade detailsusest eristatakse erineva tähtajaga varasid ja kohustusi. Näiteks kui palju on pank andnud kuni aastaseid laene, ühe kuni viieaastaseid laene, kuni kolmekümneaastaseid laene jne. Või kohustused: palju on pank kaasanud nõudmiseni hoiuseid, kuni aastase tähtajaga hoiuseid jne. Ehkki ka bilanss on majandusliku seisu konstateering teatud kindlal ajamomendil, on bilansis ajafaktor olemas. See ajafaktor näitab, mis võib juhtuda tulevikus. Seetõttu võib bilansi põhjal isegi ettevaatlikult prognoosida.

Aktsiaraamatus puudub ajafaktor täielikult, seda ei saagi seal olla. Kedagi ei tohiks üllatada teadmine, et börsimaailmas on tulevikutehinguid. Aktsiaid saab nn repoda -- võtta aktsiate tagatisel laenu. Ehkki pank ostab aktsiad turuhinnast madalama hinnaga ära ja annab laenu, kohustub pank aktsiad sama hinnaga tagasi müüma, kui laen läbi saab. Aktsiad on pangas nn repokontol, aktsiaraamatu järgi on omanik küll pank, tegelikult muretseb nende saatuse pärast hoopiski laenusaaja.

Kui aktsia hind vahepeal tõuseb, võidab sellest repolaenu saaja, sest tema on aktsiate sisuline omanik. Kui aktsia hind langeb, võib repolaenu saaja neist igaveseks ilma jääda, sest aktsiad müüakse laenu katteks turul maha.

Aktsiatele sõlmitakse forvardeid ja optsioone, neid aktsiaraamatus kuidagi kirjendada on võimatu (meie praegusel järelevalve tasemel). Kes on aktsiate formaalne omanik, ei tarvitse enam olla nende sisuline omanik. Erinevate võimaluste lisandumine käib järelevalvest jõudsalt ees. Bilansiga on lugu parem -- sinna käib kaasa bilansiväliste varade ja kohustuste loetelu sellest, mis tulevikus juhtub või võib juhtuda. Aktsiaraamat niisugust võimalust ei paku.

Ma ei kutsu aktsiaraamatut kui mingite ajahetkede staatikat üle parda heitma. Aktsiaraamat annab infot pikaajaliste investorite kohta: mida pikem investeerimisperiood, seda adekvaatsem info.

Aktsiaraamatu järgi kutsutakse kokku aktsionäride koosolek, makstakse dividendi, korraldatakse fondiemissioon. Ses mõttes on tegemist lihtsa, ent vajaliku tabeliga. Aga järelduste tegemisel peaks olema ettevaatlik. Kui kellelgi on pangaarve tühi, ei tähenda, et tegemist on vaese mehega. Vahel on otse vastupidi.