Euro ühend riigistab Euroopa

Mai algupäevade jahe, unine ja sombune Brüssel sümboliseeris Euroopa hetkeseisu. Sel ajal, kui Brüsseli tänaval Rue du Midil olid püsti telgid, lauldi «Internatsionaali», söödi-joodi, peeti kihutuskõnesid vangide vabastamiseks ja keskkonna kaitseks, sepistasid Euroopa Liidu (EL) liidrid okastraadi ja erijõududega ümbritsetud ELi nõukogu hiidhoones euroraha.

ELi nõukogu roosast marmorist hoones, mida eurokraadid hüüavad kremliks, otsustasid ELi riikide liidrid, et rahaliit tuleb 1999. aastal ja et sinna kuulub 11 riiki. See otsus tähendab, et Euroopa soovib saada USA kõrval maailma suurjõuks.

Tulevane rahaliit hõlmab 130 miljonit inimest, seal toodetakse 18% maailma sisemajanduse kogutoodangust (SKT) ja tehakse ligi viiendik maailma kaubandustehingutest. Rahaliidu käivitudes hakkab see piirkond ligi tõmbama lisaks Euroopa suurtele fondidele ka USA pensioni- ja kindlustusfondide raha, mis paratamatult kahandab dollari mõjuvõimu.

Kuid paljutõotavale tulevikule vaatamata on tegemist poliitiliselt ja majanduslikult riskantse sammuga, seiklusega, mille lõppu ei tea keegi. Selle määramatust iseloomustab tabavalt IMFi juht Michel Camdessus, kes ütles, et need 11 riiki on nagu keskaegsed palverändurid, kelle silme ees terendasid Hispaanias asuva püha linna Santiago de Compostelo tornid.

Igal juhul on rahaliidu teke ajalooline sündmus, mis Euroopas on võrdväärne Berliini müüri lammutamisega. Ajalooline on ta ka sellepärast, et ühisraha loomise idee, mis on niisama vana kui EL ise, õnnestus ükskord ometi teoks teha.

Kui rahaliidu loomise algatanud Maastrichti leping 1992. a algul alla kirjutati, arvati, et aega küll ja ega sinna üle 7--8 riigi ikka pääse. Kohe järgnes aga majandusseisak ja Euroopa valuutakursimehhanismi (ERM) sügav kriis. Õnneks tärkas Euroopas varsti jälle majandustõus, inflatsioon vähenes olematuks ja riigid karmistasid fiskaalpoliitikat. Kõige nende tegurite koosmõjul on EL loonud euro alguseks viimase 10 aasta parimad majandusolud.

Lühidalt öeldes muudab euro põhjalikult kogu Euroopa majandusmaastikku. Tohutute muudatuste ees on tootmis- ja kaubandusfirmad, pangad. Näiteks Euroopa kaubandusele läheb eurole üleminek maksma ligi 430 miljardit krooni ehk nende kahe aasta kasumi.

Firmade konkurents teravneb järsult, kuna hinnad, mis maksude, kulude jm tegurite mõjul võivad riigiti erineda kuni 50%, muutuvad läbipaistvaks. See sunnib osa firmasid tootmist ajakohastama ja suunama osa investeeringuid odavama tööjõuga riiki.

Samal ajal hakkavad ühtlustuma palgad, mille vahe näiteks Saksamaal ja Portugalis on neljakordne. Järjest enam hakkavad firmad raha hankima võlakirju emiteerides ja järjest vähem traditsiooniliste pangalaenudega.

Töötus, mis ELis ületab 10% ja hõlmab 18 miljonit inimest, on ja jääb Euroopa üheks raskemaks probleemiks. Ehkki Prantsusmaa president Jacques Chirac kuulutab uhkelt: «Meie ei taha mingit Ameerika kauboikapitalismi,» tuleb Euroopal hõive parandamiseks paratamatult tööjõud koos kapitali, kaupade ja teenustega vabalt liikuma panna. Tõuke sellele annab ilmselt juunis Cardiffis peetav ELi tööhõivealane tippkohtumine.

Kuivõrd hakkab euro ohustama dollari positsioone maailma riikide reservvaluutana ning makse- ja investeerimisvahendina? Ökonomistide arvates sõltub euro tugevus ja selle positsioon maailma valuutaturgudel eelkõige Euroopa keskpangast ja selle poliitika usaldusväärsusest. Üldiselt peetakse euro väljavaateid soodsateks, kuna ELi osa maailma kaubanduses ning tema tööstustoodang ja rahvastik on USA omast suuremad. ELi aktsia-, pangalaenu- ja võlakirjaturg on USAga aga enam-vähem võrdsed.

Mida usaldusväärsemalt ja apoliitilisemalt suudab keskpank tegutseda, seda suurem on kapitalivool dollaritest eurodesse. Tulemuseks prognoositakse, et tänu rahaliidule suureneb Euroopa SKT 0,5% aastas ja USA oma kahaneb samavõrra.

Euroopa ühisraha abil ongi Prantsuse president Jacques Chirac lubanud USA dollari türanniale lõpu teha. Teada on, kuidas prantslased USA massikultuuri sissetungi vastu võitlevad, nüüd siis on võitlus suunatud dollari ülemvõimu vastu.

USA liidrid ise on kangekaelselt keeldunud euro kohta pikemalt arvamust avaldamast, kõik omavahelised arutelud peavad ameeriklased suletud uste taga.

Asjatundjad oletavad, et jänkide vaikimise taga on hirm.

Hirm, et Euroopa rahaliit võib paigast nihutada maailma vabalt kõikuvate valuutakursside süsteemi, mis USA arvates on maailma majandust ülihästi teeninud.

USA rahandusministeeriumi kõrged ametnikud on avaldanud seisukoha, et Euroopa oma eri keelte, ajaloo, poliitika ja kultuuriga lihtsalt ei suuda ühist rahapoliitikat ajada ning prognoosivad rahaliidu kokkuvarisemist enne 2005. a.

Tuntud ameerika majandusteadlane Martin Feldstein väidab koguni, et Euroopa tugeva raha- ja poliitilise liidu teke vallandab sõjalise konflikti USA ja Euroopa ning Venemaa ja Euroopa vahel ja koguni Euroopa sees.

Täpselt vastupidisel seisukohal on euroarhitekt, Saksamaa kantsler Helmut Kohl, kes usub, et hoopis ilma eurota võivad vastuolud Euroopa kunagi jälle sõtta viia.

Minilahing peeti maha aga juba Brüsseli tippkohtumisel, kus prantslased läksid vastuollu ülejäänud 14 Euroopa Liidu liikmesriigiga. Prantslased kuulutasid, et Frankfurti tuleva Euroopa keskpanga juht peab hollandlase Wim Duisenbergi asemel olema prantslane.

See vaidlus venitas 2. mail kompromissiotsingud üle kesköö ja lõppes tulemusega, et Wim Duisenberg loobub prantslase kasuks ametist pärast euro käibeletulekut aastal 2002.

Seevastu ELi pealinna Brüsseli vanalinna kitsaste tänavate mereannirestoranide külalisi riigijuhtide mitmepäevane vägikaikavedu elu nautimast ei seganud.

Brüssellaste ükskõikne suhtumine näitab, et rahaliit on keskmise eurooplase jaoks veel kauge tulevik, millele hetkel pole vaja mõelda. Viimaste küsitluste järgi pooldab rahaliitu napilt pool ELi elanikest. Inimeste tõsisem huvi euro vastu tärkab siis, kui nad näevad kaupade hindu kohaliku valuutaga paralleelselt ka eurodes.