Halleluuja harimatusele

Kolme valitsusliitlase -- Märt Kubo, Avo Möldri ja Endel Eero -- poolt 19. mail riigikogule esitatud nn haridustsensusi üllalt kõrvaldama kutsutud seaduseelnõu juures tuleb tõdeda, et Eesti riigis jäävad haridus ja haritus ikka ja jälle kellelegi jalgu.

Kummalisel kombel juhtub see enamasti seonduvalt Eesti Panga nõukoguga. Kas seetõttu, et selle hariduslik läbilõige (kaheksast liikmest seitsmel on tänasele Eesti doktorikraadile vastav teaduskraad) pole kuidagi kooskõlas Eesti keskmisega või mingil muul põhjusel, pole käesoleva loo seisukohalt oluline. Pealegi poleks sellel enam mingit tähtsust, sest see nõukogu «elab» oma viimaseid nädalaid, kui kõnealuse eelnõu tagant ei kumaks tuntud leninlik tees, et igast köögitüdrukust võib ja peab saama riigijuht.

Võib-olla kunagi tulevikus võiks see tõepoolest juhtuda Eestiski, kuid minna täna, mil haridus ja haritus on niigi alaväärtustatud, lausa hariduse alavääristamisele, seda mõned aastad tagasi seadustesse sissekirjutatud niigi tagasihoidlike haridusnõuete tühistamisega, on juba lausa irvitamine hariduse üle. Seda oludes, kus noore põlvkonna edukail jääb liigagi sageli haridustee pooleli. Kui jätta kõrvale oletatavad personaalsed ambitsioonid, pole tänases Eestis mingit sisulist ja ammugi põhiseaduslikku põhjust heita senised haridusnõuded üle parda. Pigem vastupidi. Kindlasti tuleks õiguskantsleriks ja Eesti Panga nõukogu esimeheks saamise eelduseks sätestada vähemalt tänasele Eesti doktorikraadile vastava teaduskraadi olemasolu. Selle põhjendatust on näidanud positiivne kogemus Eerik-Juhan Truuvälja ja Uno Merestega.

Kindlasti peaks doktorikraadi olemasolu olema eelduseks riigikohtu esimehe ja miks ka mitte Eesti Panga presidendi kohale asumisel. Eelpoolnimetatud institutsioonid on erinevalt valitsusest-presidendist olnud euroopalikus kultuurimaailmas traditsiooniliselt ka teatava akadeemilisuse kandjaks.

Hakata edaspidi riigikontrolöriks nimetama seda, «kes tunneb avaliku halduse põhiküsimusi», õiguskantsleriks seda, «kes tunneb õigusloome põhiküsimusi» või Eesti Panga presidendiks ja nõukogu esimeheks neid, «kes tunnevad rahapoliitika põhiküsimusi» (seda kõike kirjutab ette koonderakondlaste-maaliitlase seaduseelnõu), meenutab vägisi suure oktoobrimässu järgseid aegu, kus poolkirjaoskamatud sverdlovid, molotovid, voro?ilovid, budjonnõid jt sama masti mehed valdasid hiilgavalt nende kompetentsi määratud «põhiküsimusi».

Eesti Panga nõukogu liikmeks olekuks peaks edaspidi aga piisama üksnes Eesti Vabariigi kodanikuks olemisest (!), samas kui seda on vähe riigikogu liikmeks, ammugi riigiametnikuks saamisel. Tõele au andes tuleb tunnistada, et just koonderakondlased ja maaliitlased olid eelmises riigikogus need, kelle kompromissitul toel sätestati seadustesse elementaarsed haridusnõuded.

Eesti Panga nõukogu esimehe ja liikmete puhul ei saa tõepoolest alustada haridusnõudeist. Nende puhul on esmaseks tingimuseks absoluutne sõltumatus kommertspangandusest. Seda nii omandi-, töö- kui perekondlikes suhetes. Selle põhimõtte eiramine kuulub banaanivabariikide juurde.