Eestlane raiskab energiaallikaid

Tulevases kodus panete hommikul korvitäie saepurubriketti kaminahju ja töölt tulles on tubades soe ning söed hõõguvad veel klaasukse taga. Graanulite põlemisest tekkinud energia soojendab tube ja te olete rahul, et säästate raha võrreldes aastatetaguse keskküttega.

«Teadlaste arvates köetakse kuni kolmveerand Eesti küttekolletest halgudega, tuhastades nii igal aastal suure koguse väärispuitu, mida võiks sootuks otstarbekamalt kasutada,» ütleb biokütuste ühingu juhataja Meeli Hüüs.

Energiasäästlikku ja keskkonnasõbralikku soojamajandust propageeriva organisatsiooni esimese daami sõnul on kasutatavate pliitide ja ahjude kasutegur valdavalt 25--50 protsenti, pool soojusest köetakse lihtsalt korstnasse.

Majandusministeeriumi nõunik Arvi Hamburg on välja arvutanud, et Eesti soojamajanduse rekonstrueerimiseks on rahvusvahelised finantsasutused andnud kokku ligi 1,5 miljardit krooni laenu. Sellele lisanduvad Taani ja Rootsi riiklikud abiprojektid, mille kaudu on rahastatud kümmekonna katlamaja moderniseerimist.

Eestis on praegusest rohkem võimalik kasutada taastuvaid biokütuseid nagu saepuru, hakkepuit, puukoor, saepurubrikett, -graanulid, põhk, rapsiõli, frees- ja tükkturvas, turbabrikett ja pressitud turvas. Kohalikule küttele on üle viidud 7 protsenti Eesti katlamajadest. Energeetika arengukavade kohaselt peab 2010. aastaks see protsent vähemalt kahekordistuma.

«Meie andmetel on Eestis saepuru-, hakkepuidu- ja turbaküttel üle 80 suurema katlamaja,» sõnab Meeli Hüüs. Kogu Türi linna köetakse näiteks puidujäätmetega.

«See oli taanlaste pilootprojekt ja 1992. aastal ehitati puhtalt nende raha eest hakkepuidule ümber Türi masuudikatlamaja,» räägib linnapea Tähve Milt. Taanlaste abiprojekti maksumus oli ligi 12 miljonit krooni.

Türi linn võttis Rootsi energeetikaametilt 15 miljonit krooni laenu viieprotsendilise intressiga ja sulges selle raha eest kaks vana katlamaja. Lisaks ehitati üks täiesti uus katlamaja, mis töötab hakkepuidul.

«Kaks katlamaja rahuldavad kogu linna soojavajaduse ja annavad teenistust ümberkaudsetele talunikele ning puidufirmadele,» sõnab seitsme tuhande elanikuga Türi linnapea.

Tõrva lähistel Patkülas töötab Rootsi kapitalil põhinev AS Hansa Graanul, kus eelmisel

aastal valmistati graanuleid 16 000 tonnist pressitud saepurust. Ettevõte ekspordib kogu toodangu Rootsi ja Taani. Eesti graanulitega köetakse ka ühte Stockholmi keskkatlamaja.

Graanulitonni omahind on 800 krooni ringis, kütteväärtuselt võrdub 2 tonni graanuleid tonni masuudiga.

Kadrinas valmistab Taani kapitalile kuuluv Flexa Eesti mööblidetailide tootmisjääkidest saepurubriketti, mida turustatakse peamiselt Taanis.

«Suvel vahetame briketiliini graanuliliini vastu ja sügiseks käivitame saepurugraanulite tootmise,» räägib Flexa Eesti ASi tegevdirektori assistent Maarika Suursu.

«Rootsis moodustavad maksud fossiilsete kütuste (näit kivisüsi, põlevkivi) puhul kuni 72 protsenti hinnast, puidujäätmetega kütmine on aga maksuvaba,» lausub Meeli Hüüs.

Eestis on praegu veel graanulite asemel odavam puiduhalge ahju ajada, mistõttu saepurugraanulitele pole enne saastemaksu kehtestamist ostjaid oodata.

Eelmisel aastal lõigati Jõgevamaa katsepõllul esimest korda rootslaste eeskujul kasvatatud energiavõsa. Kiiresti kasvavat paju haritakse nagu kultuurtaime, koristatakse spetsiaalse kombainiga ära ja köetakse ahjus.

«Oleme riigieelarvest neid uuringuid toetanud, aga minu arvates pole küllalt võsastunud Eestimaal otstarbekas maksumaksja raha kultuurvõsa kasvatamiseks kulutada,» tunnistab Arvi Hamburg.

Hamburgi hinnangul ei lõpe halgudega kütmine niipea. Ta põhjendab seda sellega, et väheväärtuslikku puitu on palju ja selle ülestöötamine on suhteliselt odav. Ligi pool ülestöötatud metsast kõlbab vaid küttepuuks ja metsa ülestöötamine on viimastel aastatel järjest suurenenud.

«Kogu maailmas on põlemisel eralduva CO2 maksustamine päevakorras, aga puidu põletamisel seda maksu ei rakendata, sest kasvav mets toodab uut hapnikku,» seletab Hamburg.

Kaks aastat tagasi alustasid Euroopa Liidu Phare programmi raames tegevust regionaalsed energiakeskused Võrus, Viljandis ja Rakveres. «Oleme nõustanud kohalikke omavalitsusi, teinud turu-uuringuid, aidanud ellu viia 14 soojamajanduse projekti, püüdnud leida välisraha katlamajade rekonstrueerimiseks ja olnud biokütuste ühingu loomise initsiaatorid,» märgib projekti koordinaator Priit Enok.

Regionaalsed energiakeskused saavad Taanist raha kuni järgmise aasta sügiseni. Selle aja jooksul peavad valmima 15 omavalitsuse energeetikaplaanid.

Varem masuudiküttel töötanud katel ehitati 1994. aastal ümber hakkepuidule. Katlamajas rajati 190 m³ mahutavusega automatiseeritud etteandega puiduhakkehoidla ja 1000 m³ mahutavusega põhihoidla. Katla võimsus on 6 MW, soojustoodang aastas üle 30 000 MWh. Katel annab kütet viiendikule 96 000 elanikuga Tartu linnast.

Soojusenergia omahind on 211 krooni/MWh ja kolmeks aastaks tarbijatele fikseeritud hind 334 krooni/MWh. Investeeringu suurus on 10 miljonit krooni ja selle tasuvusaeg on 9 aastat. Katel ehitati ümber Rootsi energeetikaametilt saadud laenu abil, mille aastaintress on 5--8 protsenti. Kümnendast tööaastast alates säästab katel 2--3 miljonit krooni aastas.