Venemaa kriisi taga oli eelarve alalaekumine

Pilved Vene väärtpaberituru kohal hakkasid tihenema mai lõpus, kui teatati järjekordse rahvusvahelise valuutafondi krediidiliini külmutamisest eelarvedefitsiidi katteks. Närvilisust lisasid kuuldused võimalikust rubla devalveerimisest.

Varsti lisandus sellele informatsioon Rosnefti aktsiate müügi läbikukkumisest -- peaminister Kirijenko teatas, et oksjonile ei laekunud ühtegi avaldust. Ekspertide arvamuse kohaselt oli paketi alghind liialdatult kõrge. Isegi uudis, et president kinnitas programmi eelarvekulutuste kärpimiseks 40 mld rubla võrra, ei lisanud optimismi ja mai viimastel päevadel ei pidanud turuosaliste närvid enam vastu ning puhkes paanika.

Investorid viskusid aktsiaid müüma ning valuutabörsilt dollareid ostma. Dollari hind sööstis läbi valuutakoridori ülemise piiri, jõudes mõnedes tehingutes 6,2 rubla tasemeni. Võlakirjaturul tõusis hüppeliselt GKO tootlikkus (ehk protsent, mille eest investorid oleksid nõus riigile laenu andma, kasvas tunduvalt). Vaatlejad rääkisid värinaga hääles sellest, et tõenäoliselt hakkab täide minema kõige halvem stsenaarium: riigi sisevõla finantspüramiid ähvardab kokku variseda. Tekkis kriitiline situatsioon, kus viimase võla kustutamiseks oli tarvis summat, mis märkimisväärselt ületas uue võlaga saadavate vahendite summa (nn kassalõhe oli 2,4 mld rubla).

Kolmandik sellest kompenseeriti eelarveliste vahendite kaasamise arvel, aga ülejäänud osa kustutamiseks pidi rahandusministeerium läbi viima erakorralise GKO emissiooni: vahe õnnestus katta, kuid riiklike võlakirjade tulusus kasvas 90% tasemeni.

Asjasse sekkus ka keskpank, kes tõstis refinantseerimismäära kolm korda --50-lt 150 protsendile aastas, näidates sellega kindlat kavatsust hoida rubla kehtiva valuutakoridori piirides.

«See on spekulantidele kui külm du??,» teatasid keskpanga juhid. Riigi poolt pakutavad mängureeglid muutsid operatsioonid valuutabörsil kahjutoovaiks ja paanika justkui vaibus, dollari kurss kuigivõrd alanes, riiklike võlakirjade hinnad tõusid pisut ning täheldati väheldast aktsianoteeringute tõusu.

Järgmisel päeval oli valitsusel pisut kergem hingata. Tuli uudis presidendi kohtumisest valitsus- ja keskpanga juhtidega ning Sergei Kirijenko avaldus valitsuse kavatsusest viia jäigalt ellu finantsturgude stabiliseerimise programm. Sellele reageerisid finantsturud dollari kursi mõningase alanemisega ja likviidsemate aktsiate, nn blue chip'ide noteeringute vähese tõusuga. Kuid riiklike võlakirjade turg ignoreeris nõupidamist Kremlis. Nii diilerid kui ka vaatlejad kinnitasid ühest suust, et kuigi kriisi kulminatsioon oli justkui möödas, on vara rääkida selle täielikust ületamisest, sest puudub kindlus valitsuse rahalise seisu stabiilsuse osas.

Valitsus mõistis hukka valuutamängurid, kes võtsid ette rünnaku rubla vastu, ning väärtpaberispekulandid, kes mängisid hindade kukkumisele. Rahandusministri asetäitja Oleg Vjugin teatas, et paanika algatasid 3-4 suurpanka ja -ettevõtet ning lubas nende nimed avalikustada.

Teine kriisi põhjus, nagu selgub ametlikest avaldustest, oli Rosnefti aktsiate müügi läbikukkumine. Tehing oleks pidanud tooma riigikassasse umbes 2 mld dollarit, mis oleks võimaldanud valitsusel likvideerida oma võlad väljamaksmata palkade osas ning maandada kasvavad pinged GKO turul.

Diilerid ja sõltumatud eksperdid nimetasid ka muid paanika ja kriisi põhjusi. Nende hulgas on järjekordne Aasia «tsunami» laine ja nafta kui peamise eksporditulude allika hindade kukkumine, samuti alalaekumine riigieelarvesse ning sellest tingitud IMFi krediidiosa kinnipidamine.

Igaüks neist teguritest eraldi võis tekitada börsil lainetust, kuid mitte tormi. Kokkuvarisemine toimus siis, kui kõik ebasoodsad asjaolud langesid ajaliselt kokku. Operaatorid avaldasid kodumaisele rahandussüsteemile lihtsalt usaldamatust.

Rahandusministeeriumi esindajate sõnul oli kriisi põhjuseks eelarve alatäitumine, mitte finantskrediitide puudumine. Mitte kohaliku valuuta ebastabiilsus ei tekitanud kriisi, vaid probleem, mis puudutab eelarve täitumist elava rahaga.

Valitsus asus seda elavat raha otsima ning tuleb öelda, et ta ei ole ammu töötanud nii hullumeelses tempos ja nii produktiivselt. Valges Majas ei olnud ei närvilisust ega paanikat. Ajal, kui kriis oli täies hoos, leidis peaminister Kirijenko isegi aega esinemiseks ülemaailmsel pressi kongressil.

Esimese asjana võeti käsile ilmsed monopolid Ühtne energiasüsteem, Gazprom ja sideministeerium. Need on igavesed eelarvevõlglased, kelle probleemiks on, et neile ei maksa omakorda tarbijad. Kuid valitsus leidis, et kui ettevõtted leiavad raha ?ikkide kontorihoonete ehitamiseks, siis järelikult leiavad ka eelarve võlgade tasumiseks -- ning raha leitigi.

Seejärel astusid mängu fiskaal- ja õiguskaitseorganid, varustatud värske ukaasiga pankrotimenetluse lihtsustamise kohta ning õigusega rakendada vajaduse kor-ral maksude mittemaksjate varade arestimist.

Lõpuks võeti vastu otsus paisata lähiajal müüki selliste suurte riigiettevõtete, nagu Slavneft ja Lukoil, aktsiad. Juba on välja kuulutatud uute oksjonite korraldamine, kus pannakse müüki Rosneft ja Svjazinvest.

Kuid kodumaised rahandustegelased ootasid Kirijenkolt midagi muud. Ja ootused täitusid. IMFi esindajad peaksid mõne päeva pärast teatama järjekordse krediidiliini avamisest Venemaale 700 mln dollari ulatuses, pärast mida võidakse võtta vastu otsus võimaldada Venemaale laenu kümne miljardi väärtuses sisevõlaturu stabiliseerimiseks. 4. juunil langetati refinantseerimise määra 60 protsendini. Börsimängurite jaoks võib aga osutuda piisavaks juba ainuüksi lääne kreeditoride valmisolek toetada Vene valitsust.

Ainus ikka veel mitte päriselt seljataha jäänud kriisi positiivne tulemus on see, et Valges Majas on jälle tekkinud ühtne meeskond. Peaminister tõestas, et suudab ekstreemsetes tingimustes ellu jääda ning ei karda võtta enda peale vastutust valitsusepoolsete jäikade ebapopulaarsete sammude eest.