Jooksevkonto defitsiit sööb Eesti majandust

Maakeeli on jooksevkonto defitsiit võlgu elamine. Ühel hetkel tuleb aga võlgu tagasi maksma hakata. Olukorra edukuse otsustab see, kas vahepeal oleme suutnud laenatud rahaga piisavalt uusi vahendeid teenida.

Selle «bakteri» laastamistööle järgneb pessimistlikuma ennustuse kohaselt majanduskrahh, mis puudutab iga inimest.

Optimistid aga väidavad rahustuseks, et äsja turumajandusele üle läinud noore riigi kohta on nii suur jooksevkonto defitsiit igati normaalne nähtus. Viimase väitega nõustub ka peaministri majandusnõunik Aare Järvan.

«Arvestades olukorda, kust me tulime, on meie vajadused investeerida ilmselgelt suuremad kui teistes arenenud riikides,» selgitab ta. «Kodumaised sääste meil selleks piisaval hulgal pole. See ongi põhjendus, miks jooksevkonto defitsiit on meil normaalne -- vajadused on suuremad, kui me seda katta suudame.» Järvan näitlikustab oma juttu faktidega: Eesti investeeringute kõrval, mis moodustavad umbes 30% SKTst, on meie säästud vaid 18% SKTst ning see vahe ongi jooksevkonto defitsiit.

Tartu ülikooli professor Janno Reiljan hakkab jooksevkonto defitsiidi olemuse loomulikkuse üle diskuteerides naerma: «Ta on loomulik nii kaua, kui krahh tuleb -- ka Aasia majanduses oli ta täiesti loomulik kuni finantskriisini. Jooksevkonto defitsiit on ju võlgu elamine ning kui me suudame oma võlad õigeaegselt ja korralikult tagasi maksta, on see loomulik, vastupidisel juhul mitte.»

Reiljani sõnul on praegu tekkinud võitlus uute laenude saamiseks selleks, et vanu tagasi maksta. Paraku on aga laenutingimused muutunud karmimaks ning pangad ja ettevõtjad peavad maksma raha tagasi rohkem, kui nad eelnevalt said. «Ükskord võib aga juhtuda olukord, kus tingimused mitte ei muutu halvemaks, vaid raha enam ei anta -- ei usaldata meie regiooni,» lausub ta.

Raha saab esimesena otsa kõige nõrgemal lülil: kas Venemaale müüvatel põllumeestel, võlgu müünud hulgikaupmeestel või uhkeid büroopindasid võlgu ehitanud kinnisvaraarendajatel. Nendelt omakorda ei saa raha kätte oma laenuportfelli pärast võitlevad pangad. Intressid tõusevad ning välisinvestoreid peletav likviidsuskriis ongi käes. Reljan viib ahela erasektorist edasi riigi tasandile. «Esimesena saab pihta riigieelarve, sest raha puudumisel jäetakse kõigepealt ju tasumata riigimaksud, mitte palgad,» nendib ta.

Kogu see ahelprotsess hakkabki nagu paha bakter majandust seestpoolt õõnestama. Reljan tõmbub majanduskrahhi nimetades siiski veidi tagasi. Sellist krahhi nagu Venemaal ta kogu Eesti riigile ei ennustaks, kuid ettevõtete pidevast võlgu elamisest tingitud suurte raskuste lainet küll. Reiljan meenutas 1990. aastate algust, mida võib samuti krahhiks tituleerida, kuid püksirihma pingutades saadi sellest üle.

Tähtis on vaid, et asi ei läheks sotsiaalsete rahutusteni, kus põllumehed malakatega tänavale tulevad, räägib Reiljan. Võimalikud rahutused on tema sõnul selle talve ja aasta küsimus.

Reiljan on nõus väitega, et kui Euroopa Liidu toidukaupade eksport SRÜ riikidesse on lakanud ja USA viib Venemaale veel vaid kanakoibi, võivad need kaubad varsti madala hinnaga Eestisse sisse marssida. «Nii võivadki meie põllumehed ise oma siga tagant otsast närima hakata,» märgib Reiljan.

Reiljan ei ole täielikult päri Eesti riigi seniste väga liberaalsete tõekspidamisega defitsiidiga võitlemisel. Tema hinnangul on Eesti oma lootuses pääseda Euroopa Liitu seatud teistega ebavõrdsesse olukorda. Teised riigid rakendavad oma tootjatele riiklikke kaitse- ja toetusmehhanisme, meie aga seda ei või, sest muidu ei võeta meid punti.

Reiljani arvates peaks riigipoolseteks abinõudeks olema ka teiste Euroopa riikidega võrdsete tingimuste ja kvaliteedireeglite rakendamine. Samuti on riigi kohustus investeerida raha tootmiseks vajaliku hariduse ja keskkonna loomiseks, mille tarvis üksik tootja oma raha pikaks ajaks kinni ei hakka panema.

Reljan pooldab tootjate kaitseks kaitsetollide kehtestamist. Ta väidab, et tootjatele otsetoetuste sisseseadmine on Eestis tobe valik. Otsetoetustel on kalduvus lihtsalt haihtuda.

«Tavaliselt on seal taga aferistid ning raha läheb kuhu juhtub,» ütleb Reiljan. Ning põllumeeste abi idee nullivad hiljem ära hindu langetavad kokkuostjad.

Aare Järvan väljendab kaitsetollide osas teistsugust arvamust. Esiteks ei anna rahvusvahelised lepped selleks võimalust, teiseks oleks nende rakendamine halvaks signaaliks välisinvestoreile.

«Investorid mõtlevad siis, et valitsusel on mingi salaraport väga paha olukorra kohta,» lausub ta, «Senini ongi ju Eesti valdavalt oma avatuse pealt võitnud.» Tollid ja otsetoetused on ala, kus riik võib kõige kergemini mööda panna. Mida vähem turgu reguleeritakse, seda parem on, nõustub Järvan vanade majandusteoreetikutega.

Kuna Venemaa turu seis hakkab tugevat mõju avaldama, peab riik Järvani sõnul suunama tähelepanu rohkem lääne turgude avamisele. Näiteks lepingute ja ühtsete standardite näol, mis oleks Eesti ekspordile abiks ja leevendaks jooksevkonto defitsiiti.

Rahandusministeeriumi makroanalüüsi ja prognoosi osakonna juhataja Mai Talviku sõnul ei tohi tootjatele antav abi muutuda sotsiaaltoetuseks. Riik peab tegelema innovatsiooniga ning looma tulevikus ekspordile soodsa keskkonna, leiab Talvik. Mida lähemale aga tootmisele ja ettevõtetele jõutakse, seda enam peab riigi raha kasutamisest loobuma.

Suur potentsiaal on Eestil transiiditeenuste alal, mille edenda-miseks vajalike soodsate tingimuste loomisele saaks riik palju kaasa aidata.

Eestisse import on suur siia töötlemiseks tuleva materjali arvel, mis hakkab taas eksporti produtseerima, näiteks garderoobitööstuses ning masinaehituses. Talvik rõhutab vajadust suurendada seda lisaväärtust, mida neile toodetele siin antakse. Kui kaupadele pannakse vaid mõni nikerdus juurde ja saadetakse siis edasi, aitab see oma vähese lisaväärtusega jooksevkonto defitsiidi alandamisele vähe kaasa.

Euroopa Liidule koostatud raportis Eesti majanduse kohta prognoositakse aastaks 2002 jooksevkonto defitsiidi vähenemist 3 protsendile sisemajanduse kogutoodangust. Janno Reiljan peab seda prognoosi absurdseks.

Selle ennustuse peale raputab esialgu ägedalt pead ka Järvan. Hetk hiljem, olles veidi mõtteid kogunud, võtab ta aga sõnad tagasi. Isegi praeguse liberaalse poliitika juures on see täiesti reaalne. See eeldab ka käesolevaks aastaks 6protsendilist majanduskasvu.

Mai Talvik Venemaa mõjudele mõeldes prognoosidega eriti julge ei ole. Selle aasta lõpuks ennustati 5,5protsendilist majanduskasvu ning jooksevkonto defitsiidi langust 10,7 protsendini SKTst. Äripäev prognoosib jooksevkonto defitsiidiks 13,5% SKTst.

Jooksevkonto defitsiidi ravimiseks on laias laastus kaks põhimõtteliselt erinevat lähenemist. Nn Lawsoni doktriin väljendab liberaalsemat suhtumist -- niikaua, kui valitsus oma laenudega defitsiiti ei tekita, on see normaalne ning mingi aja jooksul korrigeerib vaba turg jooksevkonto defitsiidi ise ära. Seega valitsus ei tohiks mingil juhul oma regulatsioonidega sekkuda. Kuid Aare Järvan viitab, et maailmas on kaalukaid näiteid, kus ainult turujõududele lootma jäämine on vale.

Hetk hiljem lausub Järvan, et maailmapraktikas on olemas teatud jooksevkonto defitsiidi piir, mida välisinvestorid enam välja ei kannata. Ülempiir põhjustab investorite kiire lahkumisega turupaanika. Kindlat numbrit ei ole võimalik öelda, kuid sellesse kriitilisse suurusjärku on Eesti juba jõudnud, tunnistab Järvan.

- ekspordi-impordi vahe väliskaubanduse bilansis

- sisemaise nõudluse ja toodangu vahe

- sisemaise säästmise ja investeeringute vahe

- kaubanduspartneritega ühtsete standardite loomine

- ekspordile suunatud tootmisharudele soodsa keskkonna loomine (hariduse, teadusuuringute toetamine, innovatsiooniprotsesside toetamine, infrastruktuuri arendamine)

- kaitsetollidega importtoodangu vastu kodumaise turu ja tootjate kaitsmine

- ekspordile suunatud tootjate abistamine otsetoetustega

- informatsiooni võimalikult täpne ja avatud kätte- saadavus välisinvestoritele, kes seda otsuste tegemiseks vajavad

- kodumaise säästmise soodustamine ja propageerimine