Euroopa Liit kui valuvaigisti

28. september 1998, 00:00

Eelmisel nädalal alanud põlluma- jandusküsimuste läbivaatamineEesti ja Euroopa Liidu (EL) liitumisprotsessi raames on ajakirjandusse toonud kirjutisi, millega meie põllumajandusametnikud üritavad tootjatesse sisendada lootust, et kiire liitumine ELiga võib päästa Eesti maaelu.

Äripäeva arvates on liitumine euroliiduga kindlaim viis konkurentsivõimeline põllumajandus välja suretada.

ELiga liitumine toob Eestile rohkem kasu kui kahju, kuid see kasu on kahe otsaga -- hulk soodustusi põldnikele võib pärssida tootjate oma algatust. Seepärast oleks ehk parem, mida kauem me euroliidu poole liiguksime. Riigi seisukohalt on kiirem ühinemine kasulikum -- ei peaks otsima toetusraha.

Kuidagi ei tahaks nõustuda põlluma-jandusministeeriumi asekantsleri Toomas Kevvai väitega, et kõik meie põllumajandusalad muutuvad Euroopaga ühinedes tasuvaks. Abiraha najal püsima hakkava tootmise kohta on see väga kõlavalt öeldud.

Ei maksa loota, et eurotoetus hoobilt meie senised probleemid lahendaks. Euroturg on kvootidega sedavõrd jagatud/piiratud ja reguleeritud, et konkurentsist selle sõna kõige otsesemas tähenduses võib rääkida ehk kvootide väljakauplemise juures. Siin on vanadel liidusolijatel eelised ning võib arvata, et uute kandidaatriikide toodete turule tulekut üritatakse ohjeldada küllaltki rangete kvaliteedinõuetega.

Euroopa turg on küllastunud. Eesti põllumajandus (sisemajanduse kogutoodangust vaid 4,4 protsenti) on mistahes ELi liikme põllumajandusega võrreldes tilgake meres ja seepärast suudaks ta vaevalt sealset turgu kõigutada. Kuid uusi ELi pürgijaid on peale meie veel viis. Pole võimatu, et kauaigatsetud toetusi hakatakse tootjale maksma pigem selleks, et ta nii väga Euroopasse ei kipuks, vähendaks tootmist või paremal juhul otsiks turgu ida pool (tõenäoliselt pääseks euromärgistatud Eesti toode senisest hõlpsamini Venemaa turule).

ELis on põllumajandusel suurem prioriteet kui Eestis, kuid meie konkurentsivõimelise tootmise ellujäämine ei sõltu liidus väljakujunenud reeglite ja toetusmehhanismide rakendamisest. Pigem oleneb see tootmise elujõulisusest, arenguvõimest, soovist otsida tootmisvõimalusi.

Lääne-Euroopas on põllumajandus orienteeritud suurtootmisele. Eesti tootjate võimalus leida koht euroturul peitub ökotootmises. See on ELi üks perspektiivikamaid tootmisviise, mille turg alles areneb ning kus on siiamaani pidev alapakkumine. Kui aga Eesti tootja näeb oma tulevikku endistviisi mõnekümne lehma pidamises, pole ka Euroopa rahasüstil muud kui tuimestav efekt -- hoiab eluvaimu sees, kuid ei ravi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. November 2011, 19:05
Otsi:

Ava täpsem otsing